Lugu vägagi kentsakast, veidi aurupungilikust maailmast, kus elavad pähe paigutatud ratta abil 300-aastaseks elavad inimesed. Lühiromaani minategelaseks on muuseumitöötajast noormees, kelle silme läbi seda maailma lugejale järg-järgult avatakse. Näib, et transhumanistlik ühiskond ja sellesse elama sattunud isikud, kes põevad "täiendustega" kaasnevaid haigusi või on lihtsalt keskmisest erinevad, on teema, mis paelub mitmeid soome ulmekirjanikke-paralleelid Anne Leinoneni "Oliveri raamatuga", mille eestikeelne tõlge ilmus samas antoloogias, on igatahes kerged tekkima, ehkki Nupponeni lühiromaani tegevusmaailm on hoopist teisest puust.
Ehkki nii aurupunk kui ka transhumanism on mõlemad mu jaoks südamelähedased teemad, jättis see lühiromaan mulle kuidagi väga tuima ning igava mulje. Ei istu see Nupponeni stiil mulle mitte kuidagi.
P.S. Teost lugema hakates arvasin paari esimese lehekülje jooksul, et minategelane on naissoost (nimi Trill sobinuks kõla poolest pigem tüdrukule). Kaunis tüüpiline asi, kui kirjanik kasutab vastassoost minategelast.