Emmi Itäranta

meeldib, et kõike ei ole vaja välja öelda: jäi ruumi mõistatada

meeldib romantilise plaani puudumine, mis on praegusajaulmes muutunud juba peaaegu et kohustuslikuks elemendiks. Ja kuidas selle romantikaootusega lugejat õrritatakse. Ja lõpuks – hea tahtmise juures leiab lugeja raamatuist ju igasuguseid asju - kui keegi ikka väga-väga-väga tahab

erinevalt eelarvustajast meeldis mulle ka loo tempo ja introvertne iseloom. Mingil hetkel mõtlesin sellele, kui palju tekst ise representeerib teetseremooniat: enesesse süüvimist, kulgemise tunnetamist (seesama voolamise kujund, mida saab nii hästi veega seostada). See ei tulnud küll nii hästi välja, nagu minu meelest oleks võinud, aga see taotlus ongi arvatavasti minu enda oma ja kirjutaja sellele mõelda ei pruukinudki.

just tekstitehnilises küljes, selles milliste poeetiliste võtetega lugu jutustatakse, ongi minu jaoks kõige suurem lõhe idee ja tulemi vahel. Selline lüüriline (lüüriline tunnetusliku tähtsustamise mõttes) lähenemisviis on iseendast väga hea ja õige, aga lugedes kippusin lauseid ja lõike vahele jätma, mis näitab, et sõnad ei ole (head ja õiged). Oleks tulnud ikka soome keeles lugeda. Võib-olla ütleks siis teisiti.

meeldib väga ka lugu ise, ehkki mõnes kohas oleks tahtnud natuke teisiti. Nt toimus selle ammuse ekspeditsiooni jälgede leidmine minu maitse jaoks liiga kähku ja ladusalt. Võinuks need avastused pikemale ajateljele paigutada. Tulnuks tõepärasem. Aga tervikuna siiski väga hea lugu. Ja eriti lõpp. Kuidagi veel paremini lõpetada on ikka väga-väga keeruline.

Mis puutub jutuilma, siis see on väga tugevasti seotud probleemistikuga, sellest lähtuv ja seda toetav. Seepärast mina küll eelarvustaja erilise pahameele pälvinud aspekte puuduseks pidada ei saa. Aga muidugi olen nõus, et puudusi esineb. Jutumaailma oleks tõepoolest võinud põhjalikumalt läbi mõelda. Praegu päästab hullemast selle kirjeldamise nappus, mis laseb lugejal endal nuputada ja ebakohti siluda. Selgitan näite varal.

Raamatut Reaktoris arvustades toob Ove Hillep välja terve hulga loogikavigu, mis teda lugedes häirisid ja vähemalt kahega neist tuleb ka nõusse jääda.

1) Eks mindki tegi pisut nõutuks tsiviilelanikkonna abitus alternatiivsete joogiveeressursside leidmisel. Eriti kui vihma sajab, kaste langeb ja kuskil ikka voolab midagi, mis kohe ja kõiki ei tapa. Aga... Ega autor meile ju väga täpselt ei seleta, mida see veekuritegu endast kujutab. On täiesti võimalik mõelda, et veekuriteoks võib osutuda mistahes ametliku heakskiiduta veepuhastus- või -kogumistehnoloogia omamine ja kasutmine vms. Ega siis kõik ei saa ju ometi illegaalseid torustikke ehitada (ja kuhu kurat nad neid ühendavad?! oleks minu küsimus. Veekulu kontrollitakse ju kõigi eelduste kohaselt trassi teises otsas kah. Seega (mõtleb lugeja) on edukas vargus võimalik ainult sama logiseva kontrollsüsteemi juures nagu meil vene ajal oli)

2) Materjalide tundmises olen tumba ja jäin seda va igikestvat plastikut sinisilmselt uskuma. Ehk siis mind see viga lugemisel ei häirinud - ja minusuguseid ei ole arvatavasti vähe: on ju teada, et „plastik looduses ei lagune“ -, aga olemas ta on. Aitüma Hillepile. Samas on ka selle faktiteadmisega (vähemalt minusugusel võhikul) võimalik mõelda, et need jäätmed pärinevad mitte praegusest, vaid mingist hilisemast ja tehnoloogiliselt arenenumast perioodist, kus kõnealuse materjali kvaliteet on parem (ehkki sel juhul on võib-olla raske endale põhjendada, miks peaks kunagi tulevikus veel kasutatama kassette, mis on juba praegu lootusetult vananenud värk).

Aga Reaktori-arvustuse ülejäänud loogikavead - üheainsa imevidina kasutamine igaks otstarbeks ja tegelaste arusaamatu võhiklikkus varasema tehnoloogia tundmisel – on siiski minu meelest pigem Hillepi enda omad. Olen hoopis rohkem nõus tema arvustuse kommenteerijaga (vist sealsamas Reaktoris). Et siis: 1) kasutuselt kadunud tehnoloogia muutubki väga kähku tundmatuks: nt just hiljuti pidin kümneaastasele pikalt seletama, kuidas üldse saab valida numbreid telefonil, millel on klahvide asemel ketas ja 2) kui üks vidin saab teha sadat asja, siis sellega sadat asja ka tehakse (mõeldagu nt mobiilile). Kui seda asjandust on ühtlasi võimalik rakendada kontrollivahendina, siis on küll loogiline, et võimulolijad teevad kõik endast sõltuva, et konkureerivaid vidinaid ei oleks. See infokontrolli teema tuleb ju raamatus endaski selgelt esile.

Lõpetuseks. Nüüd kulus natuke liiga palju ruumi pisivigade arutamiseks. Igasugused pisut ülepingutatud süžeekäigud või paindliku mõtlemise abil ületatavad loogikavead on üldjuhul tühised ja kahvatuvad jutu ilu kõrval. Kui on ilus jutt. See on.

Minu peamine etteheide raamatule oli siiski see, et poeetika ei vea päriselt välja, kuigi üritatakse. Aga ise ma seda originaalkeeles lugenud ei ole, nii et ....mida ma üldse räägin?

Ugridoom on hea termin teksti õhustiku, meeleolu kohta. Peaks tegema vist nt Eesti keele instituudile või kellelegi ettepaneku see ametlikuks terminiks muuta põhjamaise aeglase tõsimeelse sünguse ja endassetõmbumise tähistamisel.

Mis mulle meeldis asja juures oli see karmi reaalsuse meeldetuletus, et kuskil kaugel, teisel pool Uuraleid on hästi palju hiinlasi. Ja ilmselt vastupidiselt ametlikule Hiina statistikale, on neid iga päevaga aina rohkem, palju-palju rohkem. Kui ühes teises loos oli märksõnaks "tali on tulekul", siis meie maailmas vist võiks öelda "hiinlane on tulekul". Ja kui see ükskord kohale jõuab, siis kes teab, võibolla on meilgi laulupeo ja jaanitule ja verivorsti ja pohlamoosi asemel sakraalseks rituaaliks teejoomine. Mis natuke muidugi nõutuks teeb on asjaolu, et minu piiratud teadmiste juures idamaade kultuurist, on teetseremoonia vist siiski rohkem Jaapani värk? Eks peab vist võtma ette guugeldamise ja end veidi harima...

Raamat pajatab siis ühest Soome tundrapiiril olevas külas elavast tüdrukust Noria, kelle isa peab teemeistri ametit. Maailm üle kuumenenud, hiinlased on vallutanud kui mitte kõik, siis vähemalt Skandinaavia ja Venemaa. Nafta on otsas, vett saab ainult normi järgi ja sellegi kvaliteet on kehv. Isegi tundra piiril on palav. Noria teemeistrist isa on salajase allika valvur. Loomulikult on veeallika varjamine võimude eest kuritegu. Kuskil taustal terendab väike vandenõu, eksisteerib mingi vastupanuliikumine, ilmselt jätkuvad sõjad. Aga põhiosas on raamat sellest, kuidas Noria jaoks kõik lootusetult pekki läheb.

Raamat oli võimalik läbi lugeda. Oli nii head kui jama. Selline pole hullu kolm.