Ei meeldi mulle see jutustus, kuigi on lugejate poolt igati hinnatud (Hugo 1975) ja oskuslikult kirja pandud. Lool on ka müütilist sügavust. Rikas peategelane Larry Talbot on oma ideaalse metabolismi tõttu surematu. Otseselt ei ole küll mainitud, kuid näib, et ta on libahunt (aheldab täiskuu ajal end voodi külge ja kahtlustab, et on toime pannud jubedaid mõrvu). Ta tahab sellele kõigele teha lõpu. Kuid selleks tuleb tal meie hingetus maailmas üles leida oma hing. Pärast pikki otsinguid saabub ta ühte müstilisse kontorisse, kus lubatakse leida lahendus kõigile probleemidele. Ta tahab vastust küsimusele: MINU HINGE GEOGRAAFILISED KOORDINAADID. Mõne aja pärast saabki ta vastuse: Langerhansi saarekestest põhjas ja läänes just niipalju , kui jutu pealkiri ütleb. Hinge otsimine antud koordinaatide järgi moodustabki suurema osa jutust. Ta geniaalne teadlasest sõber Victor, kaasaja dr. Frankenstein, aitab tal jõuda omaenda hingeni. Eelkirjutatust ilmneb, et lool on sügavust. Igaühel meist on omad puudused – mulle ei meeldi see lugu! Olen ennast sundinud seda kolm korda üle lugema, kuid ikka ei meeldi. Hindeks 2.