Selles jutus vaatleb autor inimese kannatusi kosmilisest vaatevinklist. See mõistujutt räägib lõputu suure ja lõputu väikese – jumala ja inimese – kohtumisest. Valujumal ei olnud enam rahul oma tööga valu doseerijana. Ta siseneb ühe tähtsusetu planeedi (Sol III) äpardunud skulptorisse Colin Marshack’isse. Alles selle tühise inimolendi sees suudab ta tajuda selle tunde potentsiaali, mida ta seni nii hooletult maailmakõiksusesse kiirgas. Valujumala sisenemine nihutas omakorda tasakaalust välja skulptori, kes valmistas nüüd oma ainsa meistritöö. Ka jumalaga toimus muutus: ta sai täisealiseks. Kuid kas ta säästab tulevikus universumi olendeid valu tundmast? Ei. Ta kiirgab üha enam ja enam valu, sest valuta ei oleks õnne. Seega ülistab “Paingod” (võib-olla irooniaga) kosmilist polaarsust, kus ka valul on oma osa täita. Lugu meenutab oma abstraktse lähenemisviisiga neli aastat hiljem kirjutatud novelli “The Beast That Shouted Love...”. Mõlemaid on raske lugeda (ei mõju ilukirjandusena), hiljem kirjutatu jättis parema mulje. “Paingodi” hindeks 4.