See algselt “Orbitis” ilmunud novell on kogumikus “The Beast That Shouted Love...”. Jutt kujutab allegooriliselt inimese mandumist uimastite mõjul. “Goblin”-it saab edukalt võrrelda Poe kuulsa “Usheri maja hukuga”. Mõlemas on maja sedavõrd küllastunud oma elanikest, et hakkab elama omaenda elu, haarab endasse ning absorbeerib omaenda elanikud. Uimastid nõrgestavad tarbija tahet näidata oma inimlikke külgi. “Goblini” peategelane alistub teisele tahet mahasuruvale jõule- orjalik lipitsevale armastusele. Need, kes toituvad uimasteist, toituvad pea üksteisest, mandumine omandab vormi, mis on ühtaegu nii sümboolne kui ka füüsiline. Narkomaanid muutuvad vampiirideks, libahuntideks ja inimsööjateks. Peategelase metamorfoos on teistsugune, sest pole ta ju narkomaan: ta muutub klaashärjapõlvlaseks, sedavõrd hapraks, et ümberlükkamisel ta puruneb. Lugu on ühtaegu jutt armastusest kui ka uimastitest.