Kõige tüüpilisemad H.E. lood käsitlevad hirmu ja tülgastust, viha vägivalda ja võõrandumist. Ellison ei ekspluateeri neid teemasid, lugudes tuleb alati esile kirjaniku seisukoht. “Mirõ Harlana Ellisona” kolmas köide sisaldab hulgaliselt autori meistritöid. Mainin, et seal on “”Repent, Harlequin!” Said the Ticktockman”, “Pretty Maggy Moneyeyes”, “The Song the Zombie Sang”, “Strange Wine”, “A Boy and his Dog”.
Mulle jättis viimatimainitu kõrval sügavaima mulje “Basilisk”. Vietnamis piinamiste ajal murdunud (ja kannatustes kummaliselt muutunud) ning sõjasaladusi reetnud kapral naaseb kodulinna. Ta kohtab vaid põlgust ja viha (“sind pidanuks maha laskma”). Suguvõsa on ära kolinud ja nime vahetanud. Teda pekstakse ja lõpuks tahetakse lintshida. Põgenemise ajal poeb ta sõjakangelaste ausamba sisse, paljastab oma silma ja muutub lohemaoks. Suust purskub tuld ning lintshijad on sunnitud alandlikult mudas eemale roomama, on sunnitud taluma piinatu valu. Kas nad suutnuks taluda piinamisi? Lõpuks üks roomav naine kogub oma julguse ja jõuvarud ning tulistab. Ka teised ühinevad laskmisega, lohekapral sureb. Raamat on väärt hinnet 5+.
Mulle jättis viimatimainitu kõrval sügavaima mulje “Basilisk”. Vietnamis piinamiste ajal murdunud (ja kannatustes kummaliselt muutunud) ning sõjasaladusi reetnud kapral naaseb kodulinna. Ta kohtab vaid põlgust ja viha (“sind pidanuks maha laskma”). Suguvõsa on ära kolinud ja nime vahetanud. Teda pekstakse ja lõpuks tahetakse lintshida. Põgenemise ajal poeb ta sõjakangelaste ausamba sisse, paljastab oma silma ja muutub lohemaoks. Suust purskub tuld ning lintshijad on sunnitud alandlikult mudas eemale roomama, on sunnitud taluma piinatu valu. Kas nad suutnuks taluda piinamisi? Lõpuks üks roomav naine kogub oma julguse ja jõuvarud ning tulistab. Ka teised ühinevad laskmisega, lohekapral sureb. Raamat on väärt hinnet 5+.