Pean kogumikku Ellison parimaks ja ilmselt kuulub see ka maailma parimate autorikogumike hulka. Sel arvamusel on olnud ka loendamatud ulmefännid ja edetabelite koostajad, sest ikka ja jälle komistan fakti otsa, et 1975.aasta parimaks õudusraamatuks on just seesama "Surmalinnu lood". Silmapaistvama näitena olgu mainitud teose kuulumine S.Jonesi ja Kim Newmani raamatusse "Horror 100 Best Books". Vaatlengi, millised jutud teevad sellest kogumikust minu jaoks ERITI HEA RAAMATU. Kõigepealt avalugu "The Whimper of Whipped Dogs", milles New York esineb kurjuse jumalale alluva linnana. Naispeategelane jääb röövkallaletungis ellu üksnes vägivalda ja kurjust kummardades, heaks kiites. Väga mõjuv lugu! "On the Downhill Side" pajatab ükssarvikust ja kahe noore vahelisest armastusest New Orleansis. Hea lüüriline kontrast julmale avaloole. Kogumiku ja ka ulme üks tipplugusid on kahtlemata "Basilisk" – sõjavastane jutt, milles Vietnami sõja veteran naaseb pärast vangla-aastaid kodulinna, kus teda koheldakse reeturina. Mainimata ei saa jätta jutte "Pretty Maggie Moneyeyes" ja "Delusion for a Dragon Slayer", mis kuuluksid ükskõik millise tippkirjaniku paremikku. Pikemad jutustused "The Deathbird" ning "Adrift Just Off the Islets of Langerhans..." pälvisid mõlemad Hugo auhinna. Viimane jutt ei läinud mulle millegipärast peale, kuigi mõnele võib see kujuneda lemmiklooks. Raamatu 19-st jutust on vähemalt 10 viite väärt, ka teised on head lood, aga parimate vastu ei saa. Ellison on selle kogu koostanud põhimõttel, et lood täiendavad ja võimendavad üksteist. Seega on kogumik tervikuna tugevam kui üksikud jutud eraldi võetuna. Viis.