Ehkki jutu puhul võib kahelda, kas tegu ikka on ulmega, olen kindel, et 30 aastat hiljem oleks Stephen Jones võtnud selle meelsasti oma "Best New Horrori" sarja, sest loo atmosfäär on irreaalne, toimuv ei saagi lõpuni selgeks. See irreaalne miljöö on tekitatud suuresti siiski üsna materiaalse katalüsaatoriga - isik, kelle silme läbi me toimuvat näeme, on purjus. Smith on istunud hilisööni klubis või muusikabaaris, kõik inimesed on lahkunud. Jäänud on vaid tema lauanaaber - Carson või Carlson - kes mingil hetkel sinna maha istus ja pikalt millestki rääkinud on. Aga millest? Tema jutt ei ole konkreetne, aga ta tahab Smithilt midagi. Ta räägib hirmust kui ülimast emotsioonist, kosmilise intellekti sissetungist, kannatuste nautimisest ja muust, mille eesmärgist raske aru saada. Mees kasutab rääkides meie-vormi ja ütleb Smithile, et tolle näojooned on ideaalselt sobivad (aga sobivad milleks?) ja tema sõbrad tahaksid teda kindlasti näha. Et lauanaaaber ei tundu agressiivne, istub Smith tolle autosse ja sõidetakse kuhugi äärelinna.
Kuidas lugu lõppes, loeme edasi juba August Derlethi koostatud antoloogiast "Dark Mind, Dark Heart" (1962).