Autor saanud Campbell memorial awardi, kaanel veel Sheckley soovitus, nii et võtsin ära, isegi kaanepildi vahitorni-stiil ei äratanud kahtlusi...Tuumasõjast paarkümmend aastat möödas, sõja käigus ilmusid maale miskid isemoodi tulnukad, keegi ei tea enam, kas sõda ära hoidma või oli kogu värk nende provotseeritud. Igatahes panid nad üksikutele inimkogumitele miskist jõuväljast kuplid peale - kes sees, jäi napilt ellu, kes väljas, kõnges tuumatalves. Keset kuplialust helendav sammas, selle ümber veel oma kuplike. Sammas annab aegajalt teada, et viljasaak söömiseks liiga radioaktiivne vms. Veel lendavad ringi silmaga pallikesed, hiljem tulevad mängu rohelised laseriga maod ja jalgadega kuusnurksed kastid... Tegevus Ameerika alevikus, varustust vähe, need, kes elus, ikka üpris hädised ja lapsed ei taha ka eriti normaalsed sündida. Samba kaudu käib kaubavahetus teiste kuplitega, aga paraku pole müüa pole muud midagi kui postmarke, mida üks kätetu-jalutu plika hammaste vahele võetud pliiatsiga joonistab. Siuke hale algus siis. Pikad vaidlused selle ümber, et kas tulnukad on head või pahad ja kuidas neid piibli põhjal seletada. No ja bioloogiast ning sünnitamisest on ka palju juttu. Peategelane siuke mehelemineku eas tütarlaps, kelle ainus viga pisut kärnas nahk, tema boyfriendi valgeveresus kiusab. Miskil hetkel tõmbavad tulnukad nad ära, siis hulguvad nad miskites n-mõõtmelise ruumi käikudes ringi ega saa tühjagi aru, mis toimub. Lõpp seevastu happy, saavad lapse, saavad koduasulasse tagasi ja kuppel kukub kah aleviku ümbert ära. No ei old eriti huvitav lugemine.