2000. aastal leiab aset katastroof, millest jääb ellu vaid käputäis absoluutse kõrgklassi esindajaid ning nende lennukit juhtinud insener. Ellujäänute seikluste ja sekelduste arvel inimtühjas New Yorgis saab muidugi kõvasti nii paremat kui halvemat nalja, millega illustreeritakse autori veendumust valitsevate klasside ja traditsioonilise moraali elujõuetuses, lodevuses, kahepalgelisuses ja nii edasi. Sündmuste usutavusega autor, nagu kõik satiirikud, ennast muidugi ülearu ei vaeva. Kui ma Jack Londoni "Raudsele kannale" andsin 1 punkti, siis käesolev jutustus on lühem, teravmeelsem, stiilsem, vähem dotseerivam ja vormiküpsem. Kõrgem hinne on seega igati väljateenitud.
Upton Sinclair oli omas ajas mõõdukalt vasakpoolne kirjanik ning poliitik ja maailmavaatelt ortodoksne marxist. Tänapäeval panevad ta seisukohad ning arusaam ajaloost õlgu kehitama ja meenutavad reaalsusega sideme kaotanud purupunaseid kisakõrisid. Ühelt poolt on muidugi elu edasi läinud ja inimkond targemaks saanud. Teiselt poolt aga elame me maailmas, milles omaaegsete sotsialistide eesmärgid on täidetud ja elame päris kenasti. Nii et meenutagem noidki hea sõnaga - tollal neil oli, millega ja mille eest võidelda.
Eesti keeles "Pärast veeuputust" (1928) ja ka kaasaja kohta väga äbarikus tõlkes.