Jutu sisu seisneb selles, et kusagil Ameerika elab farmer Maxill karja tütardega. Farmer on selline umbne tüüp, tütred nagu tütred ikka – sellised itsitavad ja üsna omapärased kolkaplikad. Sinna farmi satub mingi kummaline noormees, kes eriti midagi ei oska ning keda vana Maxill lihtsalt lollikeseks peab. Antud lollikesel on aga üks tore omadus, kui ta midagi elavat puudutab, siis saab see olend terveks ning tema parimad omadused tulevad ka hästi välja. Näiteks puudutab vana õunapuud, mis hakkab seejärel uuesti saaki andma ning mille õunad on kõrvitsasuurused...
Hea jutt, aga viite ei tõuse käsi panema... minu meelest on siin midagi olulist puudu/ülearu. Tundub, et hoolimata hästi inimlikust toonist, oli jutu kirjutamisel hoopis justkui eriti ideoloogiline eesmärk.