"Expanse" sarja kaheksas osa algab olukorras kus Laconia diktatuur tundub vankumatu. Kosmoselaeva "Rocinante" meeskond on maailmu mööda laiali pillutatud. James Holden on Laconial diktaatori poolt vangistatud. Naomi Nagata on asunud juhtima põrandaalust vastupanuliikumist millel ei tundu kuigi palju edulootust olevat. Alex Kamal ja Bobbie Draper on Naomist eraldi samuti partisanivõitlusega hõivatud. Amos Burtoni asukoht on teadmata.
Nagu kõigis varasemateski osades, on eri peatükid edasi antud erinevate peategelaste vaatepunktist. Lisaks "Rocinante" meeskonnaliikmetele on fookuses ühest varasemast osast tuntud ksenobioloog dr. Elvi Okoye ja diktaatori teismeline tütar Teresa Duarte. Dr. Okoye kaudu kujutatakse seda kuidas Winston Duarte "inimkonna parimates huvides" torgib tulnukate tehnoloogiat millest arusaam on kasin. Nagu lugematud autorid enne neid, näitab ka kollektiiv nimega James S. A. Corey et kui aurumasina tasemel teadmistega lähed tuumareaktorit torkima siis võivad tagajärjed olla fataalsed nii üksikisiku kui ka globaalsel tasemel.
Teresa Duartet valmistatakse ette impeeriumi troonipärijaks. Arvestades et tema isa on põhimõtteliselt surematu võib jääda segaseks milleks seda vaja on, aga vaata eelmist lõiku. Kuna teismeline on teismeline, siis ei kulge ka see protsess päris nii nagu täiskasvanud on plaaninud.
Pingelist tegevust on romaanis küllaga, miskipärast aga ei suutnud see mind siiski köita samal määral nagu eelmine osa "Persepolis Rising". Kuigi tegelased on pehmelt öeldes keerulises olukorras, on lugedes siiski kogu aeg kuidagi selge et lõpuks läheb kõik hästi (ehkki tõsi, mitte kõigi jaoks...). Kordagi ei teki niisugust tunnet et nüüd on küll kõik täitsa perses. Samas on kiiduväärt kuidas autorid suudavad erinevate peategelastega peatükid just selle tegelaskuju seisukohast usutavalt edasi anda. Teismeline tüdruk käitub ja mõtleb teisiti kui hallinevate juustega kosmosepiraat, võimude poolt sundseisu pandud teadlane jällegi tegutseb tema seisukohast usutavast motivatsioonist lähtudes jne.
Eks sarjadega kipub olema see probleem et kui iga järgmine osa eelmist taseme poolest ei ületa, siis on tunne natuke "meh". Latt on juba üsna kõrgele aetud.
Nagu kõigis varasemateski osades, on eri peatükid edasi antud erinevate peategelaste vaatepunktist. Lisaks "Rocinante" meeskonnaliikmetele on fookuses ühest varasemast osast tuntud ksenobioloog dr. Elvi Okoye ja diktaatori teismeline tütar Teresa Duarte. Dr. Okoye kaudu kujutatakse seda kuidas Winston Duarte "inimkonna parimates huvides" torgib tulnukate tehnoloogiat millest arusaam on kasin. Nagu lugematud autorid enne neid, näitab ka kollektiiv nimega James S. A. Corey et kui aurumasina tasemel teadmistega lähed tuumareaktorit torkima siis võivad tagajärjed olla fataalsed nii üksikisiku kui ka globaalsel tasemel.
Teresa Duartet valmistatakse ette impeeriumi troonipärijaks. Arvestades et tema isa on põhimõtteliselt surematu võib jääda segaseks milleks seda vaja on, aga vaata eelmist lõiku. Kuna teismeline on teismeline, siis ei kulge ka see protsess päris nii nagu täiskasvanud on plaaninud.
Pingelist tegevust on romaanis küllaga, miskipärast aga ei suutnud see mind siiski köita samal määral nagu eelmine osa "Persepolis Rising". Kuigi tegelased on pehmelt öeldes keerulises olukorras, on lugedes siiski kogu aeg kuidagi selge et lõpuks läheb kõik hästi (ehkki tõsi, mitte kõigi jaoks...). Kordagi ei teki niisugust tunnet et nüüd on küll kõik täitsa perses. Samas on kiiduväärt kuidas autorid suudavad erinevate peategelastega peatükid just selle tegelaskuju seisukohast usutavalt edasi anda. Teismeline tüdruk käitub ja mõtleb teisiti kui hallinevate juustega kosmosepiraat, võimude poolt sundseisu pandud teadlane jällegi tegutseb tema seisukohast usutavast motivatsioonist lähtudes jne.
Eks sarjadega kipub olema see probleem et kui iga järgmine osa eelmist taseme poolest ei ületa, siis on tunne natuke "meh". Latt on juba üsna kõrgele aetud.