"Expanse" sarja kuues romaan on vahelduseks... kas just pettumus aga igatahes mitte nii heal tasemel kui eelmised. Pärast eelmises osas Maa maatasa tegemist ei ole autorid seekord suutnud lugejat millegi samaväärsega rabada. Sündmustik ongi täiel määral eelmise osa jätk ja mingeid suuremaid uusi tegevusliine seekord ei algatata.
Maa enese päästmine seda tabanud paugust tundub olevat nii lootusetu et seda isegi ei arutata. Küsimus on nüüd selles kuidas inimkond saaks jääda ellu olukorras kus Päikesesüsteem on kaotanud oma ainsa tõsiseltvõetava tootmisbaasi. Maavarade kaevandamine asteroidide vööndis võib ju olla tulus tegevus, aga riisi miljardi inimese toitmiseks sa seal juba ei kasvata. Pääsemislootusena nähakse seda võõrpäritolu portaali Jupiteri orbiidil mille kaudu mõned kolonistide laevad on juba jõudnud teistesse tähesüsteemidesse. Aga portaali kontrollib hetkeseisuga seesama Vaba Laevastik kes Maale paugu pani. Sündmustik käesolevas romaanis keskendubki põhiliselt sellele kas õnnestub portaal terroristide käest tagasi vallutada. Peamiselt jäi mulle kui lugejale meelde see kuidas erinevad sõjalaevade grupid pidid kiirendama ja aeglustama et taktikaliselt õigel hetkel vajalikus kohas olla.
Kui eelmistes romaanides on globaalsete sündmustega paralleelselt saanud jälgida ka mõne peategelase isiklikku arengulugu siis seekord seda peaaegu ei ole. Natuke on, aga välja on see kukkunud nii et selle puudumisest oleks romaan ainult võitnud. Episoodiliselt esineb Filip Inaros kelle identiteedikriis seisneb selles et tema isa on Vaba Laevastiku terroristide juht ja ema "Rocinante" meeskonnaliige. Vaene Filip peab nüüd üle elama oma moraalse kompassi rekalibreerimise, aga seda on kujutatud liiga trafaretselt et ma lugejana seda tõsiselt saaksin võtta.
Jääb ainult loota et tegu ei ole trendiga ja sarja seitsmes osa tuleb parem kui kuues.
Maa enese päästmine seda tabanud paugust tundub olevat nii lootusetu et seda isegi ei arutata. Küsimus on nüüd selles kuidas inimkond saaks jääda ellu olukorras kus Päikesesüsteem on kaotanud oma ainsa tõsiseltvõetava tootmisbaasi. Maavarade kaevandamine asteroidide vööndis võib ju olla tulus tegevus, aga riisi miljardi inimese toitmiseks sa seal juba ei kasvata. Pääsemislootusena nähakse seda võõrpäritolu portaali Jupiteri orbiidil mille kaudu mõned kolonistide laevad on juba jõudnud teistesse tähesüsteemidesse. Aga portaali kontrollib hetkeseisuga seesama Vaba Laevastik kes Maale paugu pani. Sündmustik käesolevas romaanis keskendubki põhiliselt sellele kas õnnestub portaal terroristide käest tagasi vallutada. Peamiselt jäi mulle kui lugejale meelde see kuidas erinevad sõjalaevade grupid pidid kiirendama ja aeglustama et taktikaliselt õigel hetkel vajalikus kohas olla.
Kui eelmistes romaanides on globaalsete sündmustega paralleelselt saanud jälgida ka mõne peategelase isiklikku arengulugu siis seekord seda peaaegu ei ole. Natuke on, aga välja on see kukkunud nii et selle puudumisest oleks romaan ainult võitnud. Episoodiliselt esineb Filip Inaros kelle identiteedikriis seisneb selles et tema isa on Vaba Laevastiku terroristide juht ja ema "Rocinante" meeskonnaliige. Vaene Filip peab nüüd üle elama oma moraalse kompassi rekalibreerimise, aga seda on kujutatud liiga trafaretselt et ma lugejana seda tõsiselt saaksin võtta.
Jääb ainult loota et tegu ei ole trendiga ja sarja seitsmes osa tuleb parem kui kuues.