See on pööre, aga vast mitte puänt – sellele osutab kogu sekundaarkirjandus. Seega võib rääkida sellest kui raamatu ühest põhielemendist. Samas tuleb öelda, et kui teada selle teema ilmumist, siis oskab leida küll teatud vaevumärgatavaid temaatilisi vihjeid, nii et see pole lihtsalt ulmelise elemendi sokutamisega raamatu lõppu, kas siis tüdimusest või millest tahes, vaid mõeldudki niimoodi. Ja raamatu lõpp on sellest täiesti sõltuv.
Asusin seda raamatut küllaltki lootusrikkalt lugema, sest "me oleme raamatus"-teema on põnev. Esiteks probleem „kõik siinsed teod on juba ära kirjutatud“-determineerituse ja vaba tahte olematuse suhtes. Tegelaste eheduse küsimus. Hingerebestava traagilisuse tühisus (või mõttekus või mida iganes). On küll huvitavaid tahke, mida käsitleda.
Hiljaaegu Eestis avaldatud „Literistid ehk Patrik Laurise kummaline elu“ tegeles näiteks sellega. Ehkki raamat jättis natuke soovida (esiteks, ilma selle elemendita olnuks see täiesti mõttetu noortesoga; teiseks, seda elementi rakendati kujutlusvõimevaeselt), meeldis teema olemasolu mulle sedavõrd, et raamat oli ikkagi kuidagi huvitav.
Nii et kui sel teemal tehti juttu Unamuno „Udust“, eeldasin midagi päris positiivset.
Mis meeldis:
Kirjandus on suhtunud sellesse kui „kõrgkirjandusse“, nii et tõlge on igati nauditava keelekasutusega ja saatesõna on toredalt kõrgelennuline. Raamatu lõpus olid kommentaarid.
Mis ei meeldinud:
1) Autori taotlus teha uut romaanitüüpi, hisp keeles „novela“ asemel „nivola“. Jüri Talvet on proovinud eestikeelse vastena sõna „raamon“, aga see pole kinnitunud, sest lihtsalt ei ole seda õiget kõla.
Häda pole mitte selles kavatsuse ambitsioonikuses. Idees peaks üks nivola olema romaani destilleerimine selle kõige olulisematele elementidele – armastus, surm ja nii. Nii et palju dialoogi, omajagu siseanalüüsi, vähe kirjeldusi, vähe konteksti (ajaloolist nt) jne.
Raamat on vana ja vahepeal on minu meelest midagi sarnast juba saavutatud. Minu meelest Herman Hesse „Siddharta“ enam-vähem vastab sellisele kirjeldusele. Kindlasti on paremaid ja üldtuntumaid näiteid, aga esialgu piisab sellestki.
Lühiromaani mahuga on võimalik edasi anda suurema romaani mõõtu, aga hakata seda nimetama uhiuueks žanriks, kui tegemist on vaid autori isikliku stiilieripäraga, on minu meelest õõnes ambitsioonikus, mida lugejal ei tasu tõsiselt võtta.
Unamuno puhul oli aga nii, et kui raamatust õgvendada kõik peale armastuse, surma ja nii, siis jääb alles vaid seebikamaterjal. Hispaanlased! A, ja mõni filosoofiline dialoog, sest Unamuno on filosoof.
2) peategelane. Mul pole midagi selle vastu, kui tegelane on kas otsustusvõimetu vastu (head raamatut see ei riku) või südameasjadega manipuleeriv (Jago on mu lemmik Shakespeare’i tegelane, Petšorin on khuul, ). Siin aga mõjusid nõmedalt Augusto manipuleerimiskatsed (mida ta ise nimetas vaatluseksperimentideks) ja tema „traagika“ ei tundunud piisavalt väljapääsmatuna. Tal on armastus kahe naise vastu – üks on tema vastu täielik peletis, teine on tore ja armas, ainult et esimesse armumine oli õigupoolest tema esimene suur armumine. Tal oleks vaja üht sellist inimest: http://imgur.com/VYTac
3) Autori tohutu ego, mis kõiki v-b ei segaks, aga mind häirib. Kõige märgatavamalt kumab see minu meelest läbi siis, kui ta edvistab nivola-vormi leiutamise üle. Leidsin raamatust kaldkirjaga eraldatud jupi, mis võiks seda kenasti ilmestada:
Samal ajal kui Augusto ja Victor pidasid seda nivolalikku vestlust, mina, autor, kes on kirjutanud selle nivola, mida sina, lugeja, käes hoiad ning loed, muigasin mõistatuslikult, nähes, et minu nivola tegelased astusid minu kaitseks välja ning õigustasid minu meetodeid, ja ma mõtlesin endamisi: „Kui kaugel on need lihtsameelsed mõttest, et nad ei tee midagi muud, kui püüavad õigustada seda, mida mina nendega teen! Nii ka inimene, kes otsib põhjendusi enda õigustamiseks, ei tee rangelt võttes muud, kui õigustab Jumalat. Ja mina olen nende kahe nivolaliku vennikese jumal.
Nagu näha, autorile hakkas võim pähe.
Lisaks on selles jupis üks asi, mis võib-olla kõiki ei segaks, aga ikkagi.See, et jutustaja muigab „salapäraselt“, tuleb hiljem veelkord esile ja see riivab silma. Kellele on see salapärane? Raamatus pole ju kedagi, kes tema salapäraseid naeratusi näeks ja salapäraseks peaks. Kas siis äkki lugeja jaoks? Või on need salapärased hoopis autori enda jaoks – aga kuidas see üldse toimima peaks? Ühesõnaga, tegemist on mingi „the shady figure smiled MYSTERIOUSLY“-värk, mis tundub kohmakas ja tõtt-öelda veidi amatöörlik.
Kui see oleks lihtsalt halb raamat, siis poleks hullu – kõik raamatud polegi head, Sturgeoni seadus ja puha. See jäi mul aga kimpu, sest autorit koheldakse kui kvaliteetkirjanikku. Raamatul endal on korralik eessõna ja kommentaarid, sellele lisaks on Talvet ühes artiklis öelnud: „Kirjanikuna polnud ta vähem andekas kui tema järelkäijad Camus ja Sartre“, lisades sellele veel: „Oli ehk koguni vaimurikkam, sest“ tegeles selliste metamängudega.
Ehkki filosoofilised vestlused olid omamoodi toredad ning „see on raamat“-osa ka huvitav, ei väärinud ülejäänu hea kirjanduse nimetust. Ja sellest hoolimata on kogu ta retseptsioon täis kiitmist... Ju siis on asi minus.