Helmut: Kas sa röstitud härjafilee võileibade puhul ikka veinivõid kasutasid?
Velda: Aga iseenesest mõista, mu kallis!
Helmut: Ja kas sa veiniga immutatud gagauusi riivsibulatele segasid juurde vahustatud võid?
Velda: Täpselt, mu armas.
Helmut: Siis on mu süda tahul. Aga ega sa ei unustanud, mu kallis, et krabivõileib on mõeldav ainult röstitud peenleivaga?
Velda: Ei unustanud, mu armas. Aga krabivõileiva olin ma sunnitud tegema majoneesiga "Kevad", sest värsket tilli ei ole mitte kusagilt saada.
Helmut: Majoneesiga "Kevad"! See on ju kohutav.
Ma arvan, et kui mulle midagi sellest nädalast midagi pikemalt meelde jääb, siis just see peenutsemine toidu suhtus, mis on mulle vastik sõltumata riigikorrast. Kui saabuvad külalised, kes on hällilapse töökaaslased ja nende abikaasad, on kõik need samasugused tõusiklikud tüübid. Jutt käib toidu, välisreiside, defitsiidi hankimise ja muu taolise ümber. Esialgu on Velda karmil soovil tegu alkovaba sünnipäevaga, aga kui naised midagi kööki toimetama lähevad, hakkavad mehed tipsutama (viskit), ja õhtu lõpuks on ka naised švipsis. Õhtu kummaline üllatus on endine kolleeg, konstruktor Ardo (keda pidulised on seni ainult negatiivses kontekstis maininud), kes saabub kutsumata ja toob kingiks hinnalisena mõjuva maali. Maalil on kujutatud idamaist naist ja taamal pagoode - see peab olema Hiina, Tai vms. See maal ongi näidendi keskne ulmeline objekt. Esimese vaatuse lõpus, kui külalised on läinud, hakkab Helmut end maali ees rahutult tundma, ta peas räägivad hääled ja siis imeb pilt Helmuti enda vastu ja lõpuks sisse (ja kuidas seda teatrilaval teha, huvitav?).
Teise vaatuse lava on maali kolmemõõtmeline suurendus. Hiljem saame teada, et see on Muhamb-Sung 3. sajandil e.m.a. (ma ei tea, on see Hiina või Birma või mis). Helmut lebab poolteadvusetult lavatsil. Kõnekoor ja Hääled laulavad idamaiseid eepilisi laule. Lavalt käivad läbi veel mingid sõdalased, kes otsivad valget meest, ja Helmut põgeneb sealt koos asiaadist naisega. Üle lava jookseb hingeldades ka pildi kinkinud Ardo.
Kolmas vaatus on otsekui peegelpilt - peaaegu sõnasõnaline esimese vaatuse kordus Helmuti korterist. Ainult et sünnipäevalaps on segaduses - ta saab aru, et see kõik on juba olnud, ta teab ette, mida keegi külalistest ütlema hakkab jne. Ta mäletab ka ähmaselt, et ta on vahepeal kusagil eemal ära olnud. Varsti tuleb taas Ardo oma maaliga ja erinevalt esimesest vaatusest deklameerib ta moraliseerivalt ja luulevormis oma maali teaduslik-tehnilist olemust ("ruumi-aega segipaiskav psühhomagneetiline generaator")ning selgitab põgusalt toimunut.
Mida kogu sellest värgist arvata? Ega ma ei oskagi midagi arvata. Huvitav seda lugeda ei olnud, see on üks nõrgemaid kolmesid, mida ma pannud olen. Samas on selge, et tegu peab olema kõrgel kunstilisel tasemel teosega - ega Loomingu Raamatukogu ju midagi nõrka avaldada ei saa... Noh, et peenutsemist, alkolembust, susserdamist ja mammonajanu ja välismaa-kultust taunitakse - sellest ma saan aru ja võin enamikule sellest ka ise alla kirjutada (kui alko-asi välja jätta).
Lembit Vahaku nime all on näidendi kirjutanud kolm meest: Andres Ehin, Rein Siim ja Enn Mikker (Vormsi Enn). Teised andmed ütlevad jälle, et Ehin üksi. Kolmas versioon: näidendi kirjutas Vormsi Enn, seda "silus" Ehin. Aga kätte võtsin selle näidendi seetõttu, et äsja ilmunud kogumikus "Katsed nimetada saart. Artikleid fantastikast" oli seda raamatut nimetatud seoses termini "ulme" kujunemisega eesti keeles. Kunagi pakuti "ulme" asemele sõna "ruja" (mis ei leidnud toetust, nagu me nüüd teame). Aga "Karske õhtupoolik" on määratletud aaastal 1972 selle autori(te) poolt kui "ulmeline e. rujaline pilanäidend kolmes vaatuses".