"Nighmare´s Disciple" on eriti teravamaitselise Mythose-võtmes kirjutatud põnevuslugu, kus politseinik Chris ja tema alluvad ajavad taga sadistlikku sarimõrvarit. Järjepanu tapetakse rituaalselt prostituute: rituaali juurde käib kõri läbilõikamine, rindade või rinnanibude eemaldamine ja surnukehale ejakuleerimine. Politseil ei ole ühtegi niidiotsa. Lugeja teab mõrtsuka nime aga kohe algusest peale - see on üks keskealine mees nimega Gregory Marsh. Marshil ei ole ühtegi positiivset iseloomuomadust, ta on kui lihaks saanud Kurjus. Mõrvade läbiviimine on eelmäng üheks suuremaks rituaaliks, mille käigus peaks materialiseeruma ning planeedil võimust võtma üks Cthulhu Mythose jumalus - Kassoghta.
Marsh soovib tekitada veel laiemat tähelepanu ja hirmuõhustikku, kui juba linnas valitseb, ja võtab järgmisteks ohvriteks ette ühe homo ja ühe väikese lapse. Lisaks saadab ta kõmuajakirjanikule krüptilise kirja, mis sisaldab viiteid Cthulhu Mythosele. Politseinik Chris ei ole suurem asi õuduskirjanduse tundja, ent kirja näeb juhuslikult üks tema teismeline tuttav, kes selles mõne tuttava sõna ("Iä! Iä!" jms) ära tunneb. See annab korrakaitsjatele esimese võtme ja tuleb pöörduda asjatundjate poole. Asjatundjateks on kaks pealt neljakümne meest, blues-muusikut, hüüdnimed Cosmo ja Wizard, kes peavad suhteliselt valikurikast poodi Horror Corner. Seal müüakse raamatuid, plaate, filme, plakateid, kujukesi jms. Üks meestest on Mythose-fänn, kes politseinikud teemaga kurssi viib. Leheküljed 37-59 on ülevaade sellest kauplusest ning Mythosest, mis peaks aitama ka teemat mittevaldavat lugejat.
Tegelikult näivad Wizard ja Cosmo olevat üheskoos autori alter ego´ks. Nende muusika-, kirjanduse- ja filmifanatism sai alguse juba kuuekümnendate lõpus ja suur osa romaani tekstist sisaldab hinnanguid õudusfilmidele, autoritele, muusikale, eriti viimasele. Kuna minu sünniaasta on autori omast (1955) umbes 15 aastat hilisem ja filmide vastu ma huvi ei tunne, siis on see lõputu namedropping mulle mõnevõrra väsitav, väsitav on ka see "vana hea" popkultuuri kiitmine. Igal juhul saab see kauplus Horror Corner kogu romaani keskseks sündmuspaigaks, sest ka politseinikud asuvad sinna võimalikku kurjategijat ootama.
Paralleelselt näidatakse mõrtsuka minevikku ja kujunemislugu. Nagu juba tema perekonnanimi Marsh asjatundjale vihjab, võiks olla tegu Innsmouthist pärit mehega (ja nii ongi). Suurlinna inimesena ta oma minevikku ei tea, ent lapsepõlves teda vaevanud peavalud ja seletamatu sisemine erutus viivad ta lõpuks juurte juurde. Romaan on selles mõttes omapärane, et kõrvuti eksisteerivad kirjanduslik Mythos koos kõigi selle autorite ja teostega, ent ka tegelik, "päris" elu. Reaalselt eksisteerivad nii Innsmouthi kui ka Arkhami linnakesed. Innsmouthis elav õest ja vennast koosnev armastajapaar asuvad juuri otsima tulnud Gregory Marshi Kassoghta materialiseerimiseks ette valmistama. Kas see Kassoghta on ka mõnes kirjandusteoses varem läbi käinud jumalus või Pulveri vaimusünnitis, jäi mulle segaseks. Igal juhul näib, et ühte Lin Carteri lugu, kus seda nagu peaks mainitud olema, pole tegelikult olemas.
Ei ütleks, et hirmus põnev oli lugeda. Lõputult ühelauselisi hinnanguid bändidele, filmidele, kunstiteostele, tegelikkuse ja väljamõeldise segamine. Korra on tekstis mainitud ka raamatu välja andnud kirjastust Chaosium, mis teose ilmumise ajal oli juba väikest viisi tegija Mythose kirjastamisel. Kuni viimase peatükini mõtlesin, kas ikka on ulme või on sel peategelasel lihtsalt vaimuhaigus, mille põhjustanud liiga innukas Lovecrafti lugemine. (Kõrvalmärkusena tuleb märkida, et kurjategija ja tema jüngrid suhtuvad Lovecrafti ning teistesse sama valdkonna autoritesse suure põlgusega, sest nood ei teadvat, kuidas Muistsetega tegelikult lood on.) Romaanil on ka äratuntavalt antirassistlik alatoon.
Tüüpiliselt mulle kõigun hindamisel kolm plussi ja nelja miinuse vahel. Ja see asi ka veel: autori nimekujuks on raamatukaanel Joseph S. Pulver Sr., ehkki tema poja võimalikest kirjanduslikest saavutustest mul andmed puuduvad.