et nn uue laine autoritel hingesugulus tekkis, on arusaadav, aga näiteks Ballardi taset Disch siiski ei saavuta. peamiseks erinevuseks, et Disch naudib oma jutustamist, tõstab ilusa jutustamise nimel tegelasi sinna-tänna. imho püüdis Ballard totratesse olukordadesse sattunud tegelaste sisemaailma edasi anda, Disch kuhjab ebameeldivusi justkui niisama.
ma ei usu, et keegi kohalikust fändomist seda lugeda viitsiks, ja ega ma ei soovita ka. nii et ma ei pea sisust rääkimist spoileriks. ulmeline on kirjeldatud maailmas peamiselt see, et inimeste hinged vms käivad kehast väljas, niiöelda lendamas. igaühel see ei õnnestu, muusika kuulamine, veel enam laulmine aitavad lenduminekule kaasa. kristlased, eriti need usa kaguosa omad, on kangesti selle vastu, vabameelsel uusinglismaal, vastupidi, on lausa hotellid koos kõikvõimalike abivahenditega neile, kes tahavad lendamist proovida. peategelane on küll newyorgis sündinud, aga kui ta ema uttu tõmbab - mõningatel andmetel lendama läheb - otsustab ta juudi immigrandist isa amishite juurde hambaarstiks minna. mõne aasta pärast ilmub ema välja ja teeskleb korralikuks kodanikuks hakkamist. poiss satub teismelisena aastakeseks vanglasse, kuna levitas taskuraha teenimiseks naaberosariigi ajalehte, mis ei mõista lendamist nii rangelt hukka, nagu peaks. vanglas otsustab ta tingimata lendama hakata, aga muusikalise poolega on kehvasti. vanglast koolis tagasi, tekib tüübil armulugu kohaliku rikkuri tütrega. kõik tundub sujuvat, rikkur pole suhtele vastu, noored abielluvad ja suunduvad pulmareisile ümber maailma, tehes enne aga vahepeatuse newyorgis, et lendamist proovida. plika kaob oma kehast, poisil ei õnnestu see aga kuidagi. kuna plika ei tule kehasse tagasi, ei saa nad reisi jätkata, lennuk aga, millega nad Rooma pidid jõudma, kukub ookeani ning noored kuulutatakse surnuks. hakkab tunduma, et rikkur ei armastanudki oma tütart nii väga, väimeest aga kohe üldse mitte.
sadade lehekülgede järel selgub, et naisterahva hing jääb kadunuks viieteistkümneks aastaks, neist kolmteist veedab ta ümber ventilaatori tiireldes, sest need on hingedele väga veetlevad asjad. peategelane peab kuidagi elus püsima (ja maailmas või vähemalt ameerikas on miski pahandus juhtunud ja toimub üleüldine allakäik), naise hingetut keha elus hoidma ja üritab sinna juurde laulmist õppida. viimases hädas on ta sunnitud end neegriks värvima ja vananeva kastraadist ooperilaulja armukeseks hakkama. aga laulmise saab ta viimaks selgeks.
naise hing ilmub korraks tagasi, peamiselt selleks, et poisile öelda, et nüüd on too viimaks lendutõusmiseks valmis. poisist saab korraks tõesti kuulus laulja, aga kui ta kontserdireisil kunagist kodulinna külastab, laseb omaaegne kodanikuõpetuse õpetaja, äge lendamise vastane vanaeit, ta maha. nojah, vahepeal on veel hulk leidlikult depressiivseid sündmusi. ei ole just meeldiv lugemine, aga peab tunnistama, et kuigi Disch kasutas üpris vanamoodsat stiili, tõstis tegelasi suvaliselt sinna-tänna ja rõhus depressiivsusele, oli ta kahtlemata sõnaosav kirjanik. muidu poleks ma ju viitsinud lõpuni lugeda.