Mõttetu, mõttetu jutt. Öökull ja Kiisu on justnagu mänguasjad, ent neil on kõne- ja mõtlemisvõime ning nad võivad vabalt ka ühest punktist teise kulgeda. Mingil moel satuvad nad ühe "peremehe" alla, kes pole aga laps (nagu võiks arvata), vaid jõhkardist mees, kes vägivallatseb oma tasase naise kallal. Eelmine abikaasa on segastel asjaoludel surma saanud ja uurimise käigus küsitletakse ka Öökulli ja Kiisut.
Kuidas on mänguasjad elustunud? Miks tegelevad nendega täiskasvanud? Miks on nukkude animeerumine niivõrd loomulik, et keegi sellest juttugi ei tee? Võib-olla polegi vaja neile küsimustele vastata ja võtta kõike toimuvat "sellisena nagu ta on". Ei tea... Ilmselt on autor püüdnud tabada heldimisele kalduvate lugejate tundeid. Omavahel sõprus- ja isegi abielusidemeid loovad raske saatusega mänguasjad, igavene truudus, vastandumine julmale inimesele. Päris lastele ei tahaks seda teksti ka soovitada, sest kuidagi liiga kergelt suhtutakse tapmisesse (selgub, et üks nukkudest oligi jõhkardist mehe sama jõhkral naisel hinge seest võtnud). Ühesõnaga - julmust ja ninnu-nännut vaheldumisi. Kellele sihuke asi istub - andke pihta.