Nii nagu elu ja looming, nii ka surm: Thomas M. Disch tappis end käesoleva aasta neljandal juulil. Eks depressioon oli mehel juba mitu aastat kallal, aga et enesele jänkide iseseisvuspäeval ots peale teha, selleks peab ikka vastav veregrupp olema.
Lühijutt «Moondust, the Smell of Hay, and Dialectical Materialism» on pealtnäha traagiline lugu esimesena Kuu pinnale astunud inimesest. Kuna tegu on ulmejutuga, siis on selleks inimeseks venelane. Kaua ta oma kangelastegu nautida ei saa, sest miski totra tehnilise rikke tõttu Maale ta tagasi ei pääse...
Jutt algabki sellest hetkest, mil vene kosmonaudil on jäänud elada miski 5–7 minutit, pärast mida sureb ta hapnikupuudusesse. Kosmonaut püüabki enne surma selgusele jõuda, et mille nimel ta siis sureb: teaduse, armastuse või hoopis riigi ja partei. Ja märkamatult saab traagilisest ulmejutust kirbe-küüniline sotsiaalne kommentaar. Lisaks veel tõsiasi, et Maal ei saagi laiem üldsus teada venelase kangelasteost, sest nõukogude kosmonautikas räägiti lennust vaid siis, kui see õnnestus!
Kuigi enamuse jutust moodustab sureva kosmonaudi sisemonoloog, hindan ma juttu viiega, sest seesamune monoloog on hästi ja meeldejäävalt kirja pandud. Ulmekirjanduse uus laine oma parimal kujul!