Loo sisu on tegelikult vägagi lihtne: USA ehitab mingit kosmosejaama, hiinlased tahavad asja üle võtta, toimub madin ning hiinlaste nahk saab pargitud.
Jutustus ilmus ajakirja «Analog Science Fiction and Fact» käesoleva aasta esimeses numbris ning see tekst oli ainus, mida toimetus illustratsiooni vääriliseks pidas. (Säästupoliitika on viinud selleni, et ajakirjas illustratsioone praktiliselt enam pole.)
Brad R. Torgersen on öelnud, et ta sai selles loos kasutada omi militaarseid kogemusi. Ja ega ma militaarosale ning samuti teaduslik-tehnilisele osale midagi ette heidagi. Kena ja karge tulevik, mis tekstist välja pressib.
Probleem on hoopis üldkirjanduslike väärtuste suunal. Minu jaoks oli see tekst praktiliselt loetamatu. Ei, autor on pingutanud ja ehk isegi liialt pingutanud, sest miski muu ei seleta seda, miks ta pidi tehnikast tiinel tekstil veel tegevustiku segi paiskama. Jah, nii võib, aga siis peab lugu köitma. Praegu oli aga nii, et hiinlaste dessandi kirjeldusi lugesin ma tähelepanelikult, kuid kõike ülejäänut praktiliselt diagonaalis.
Lugedes tabasin end korduvalt mõtlemas, et kõik see materjal oleks aimetekstina hulga paremini mõjunud. Vähemasti minu jaoks. Võimalik, et ma teen oma hindega algajale autorile liiga, aga lugemine oli piin ja läbilugemine ei toonud kergendust.