Niisiis, sedapuhku on tegemist vasturünnakuga. Järsku avaneb keset New Yorki tohutu portaal (aga ka selle lähistel merel ja Mehhiko piiri lähedal kõrbes) ning hakkab kümnete tuhandete kaupa sisse voolama goblineid ja kõiksuguseid muid vastikuid maagilisi elukaid. Suur osa tekstist ongi karmid lahingud New Yorgi pärast. Sõda eskaleerub kiiresti: üks pool saadab teisele kallale kõik linna rotid, tuvid ja muud kahjurid. Mispeale teine pool saadab zombidena vastu kõik NY surnuaedade laibad. Või umbes nii. Autorile omane karm stiil väljendub selleski, et vabalt võivad kaks ohvitseri maha istuda, elust ja taktikast rääkida, kümne minuti pärast on ühest aga maha matmiseks järel ainult vasak jalg, ülejäänu on kuidagi hajunud. Kui sõda viimaks kangelaslikult võidetud, läheb olukord tõeliselt raskeks, aga siis lõppeb raamat ära.
Mis sundis hinnet alla võtma ja lugedes tugevasti närvidele käis, oli vahele pikitud teine liin, kuue aasta eest toimunud lugu armastusest, reetmisest jne. See küll lisas põhitegevusele natuke tausta, kuid polnud tingimata vajalik ja sedalaadi asjade kujutamisel pole autor, ütleme leebelt, nii osav kui sõjaliste operatsioonide kirjeldamisel.