Kusagil kauges täheparves kaovad jäljetult neli kosmoselaeva. Firmal kellele laevad kuulusid ei jää muud üle kui asja selgitamiseks USA armee poole pöörduda. Armee saadabki oma uusima kosmoselaeva koos 600 merejalaväelastega asja uurima. Kohapeal leitakse kolm tulnukate ja robotitega asustatud planeeti kus need kadumaläinud kosmoselaevade meeskonnad orjuses on.
Ja lendabki siis vaprate sõjaväelaste laev ühe planeedi juurest teise juurde, hävitab pahasid tulnukaid ja vabastab inimesi. Tulnukad on ka õpivõimelised ja kolmanda ning viimase planeedi vallutamine läheb juba väga raskelt ja vaevaliselt – uhke kosmoselaev lastakse päris auklikuks ja merejalaväelasi langeb kui loogu. Aga veel elusolevad vangid ikkagi vabastatakse ja tulnukate asjus saadakse ka selgust: selgub, milline suur oht on inimkonda ähvardamas.
Ja lendabki siis vaprate sõjaväelaste laev ühe planeedi juurest teise juurde, hävitab pahasid tulnukaid ja vabastab inimesi. Tulnukad on ka õpivõimelised ja kolmanda ning viimase planeedi vallutamine läheb juba väga raskelt ja vaevaliselt – uhke kosmoselaev lastakse päris auklikuks ja merejalaväelasi langeb kui loogu. Aga veel elusolevad vangid ikkagi vabastatakse ja tulnukate asjus saadakse ka selgust: selgub, milline suur oht on inimkonda ähvardamas.
Kesisevõitu militaarulme. Tulnukad + robotid on nii pahad kui veel olla saab ja inimestest sõjaväelased nii üllad, õilsad, targad... mida kõike positiivset. Merejalaväelased on kõigele lisaks veel ka lausa uuestisündinud matrossovid – kui on vaja, siis enda elu ohverdamine pole mingi küsimus.
Väga must-valge on lugu ja täiesti sirgjooneline kui nüüd tagantjärele vaadata. Isegi loo lõppu polnud mingit konksukest viitsitud välja mõelda. Lugedes mõnes kohas ju veidi põnevust oli, siis kui ei osanud veel arvata, et kõik alati õigesti sujub. Pooleli ma raamatut ei jätnud, seega panen ikka väga nõrga kolmekese ära ja unustan ta otsekohe.