Kogumikku kuuluvaid kaht teost hindasin nelja ja viiega. Eriti "Pikk protsess" on väga hea lugu ja väärib kindlasti lugemist. Mart Sandril (mul pole au olla tema sugulane) on igatahes õnnestunud selle kogumikuga midagi tõestada. Need lood on võib-olla ainsad märkimisväärsed gooti alamzhanri näited eesti kirjanduses (kui nüüd 19. sajandi lõpul anonüümsena avaldatud ebaoriginaalset sopakat "Hugo ja Tekla" mitte arvestada) ja realiseeritud parimate zhanrikaanonite järgi. Mind isiklikult veetlevad zhanriteadlikud autorid - nii siis, kui nad kindlalt zhanripiire järgides kirjutavad kui siis, kui nad eri zhanre teadlikult segavad. Miinusena võib mõlema loo puhul nimetada väljaspool Eestit toimuvat tegevust.
Eelarvustaja võrdles Mart Sandrit Indrek Harglaga. Minu meelest on tegu siiski täiesti erinevate loojatega. Hargla on eelkõige "väljapoole-kirjanik" - hedonistlikud kirjeldused, efektsed süzheekäigud ja nii edasi. Mart Sander on "sissepoole-kirjanik" - teoste suur sisemine pinge, allasurutud psühholoogilised pained jm. Hargla küsis kunagi, miks peaks kirjutama elult peksa saanud inimestest. Minu meelest võiks üks võimalikke vastuseid olla, et nad on psühholoogiliselt huvitavamad - nagu pärlgi on karbi haigus. Kui Harglalt küsida, miks peaks lõik lõigu järel kirjutama Poola rahvusköögist, siis ta vastaks arvatavasti, et poolakatel on suurepärane rahvusköök... Eesti autoritest näiteks on tüüpiline "väljapoole-kirjanik" veel Siim Veskimees. Ma ei tahaks kumbagi lähenemist kritiseerida, kuid minule isiklikult on "sissepoole-lähenemine" südamelähedasem. Ka näiteks Henry Jamesi "Kruvi keere" jätab minu jaoks kaugele selja taha kogu tondijuttude klassikuks peetud M. R. Jamesi loomingu. Nagu öeldakse, kellele ema, kellele tütar.
Kogumik kui selline saab siiski hindeks ainult "rahuldava" ja seda oma äbariku vormi pärast. Ma tean, et 1994. aasta polnud just parim aeg eesti kirjastajatele, aga ikkagi... Raamatukesest on kaugelt näha, et tegemist on samizdatiga. Masendav hulk õigekirjavigu ja väärkeelendeid koos poolitamisreeglite täieliku eiramisega teevad sellest madalakvaliteedilise toote hoolimata õnnestunud kaanekujundusest. Millest iseenesest on väga kahju, sest sisu ületab füüsilise vormi suurelt.
Mart Sander kurdab, et "Mercatori" tiraazh on siiani läbi müümata ja sellepärast kirjutab ta edaspidi inglise keeles. Ma muidugi ei tea, kui suur tiraazh omal ajal oli, aga vabandage väga, see raamat on kirjastatud nagu suvaline taskuformaadis sopakas. Minu meelest oleks imelik, kui niisugune tykk väga hästi müüks. Silver Sära tasemel teadlikke ostjaid on meil siiski ju üsna vähe. Arvatavasti on autor üks väheseid eestlasi, kes on suutelised ka inglise keeles loetavat ilukirjanduslikku teksti produtseerima, kuid tema ingliskeelsed asjad jäävad minust küll lugemata. Kirjandus on keele fenomen ja emakeelest loobumisel on siiski oma hind, ükskõik kui hästi ka mingit muud keelt ei osataks. Eesti kirjanduse kontekstis on Mart Sander midagi erilist; ingliskeelses mitmesaja-aastases gooti kirjanduse traditsioonis lihtsalt üks jäljendaja paljude hulgast. Hoolimata vaieldamatust kirjanduslikust andest ei saa temast siiski kunagi sellist suurmeistrit, keda igal juhul tuleks lugeda.
