Kummaliselt hea raamat. See, mis siin hea on, pole mitte süzee, vaid viis kuidas see mõjub. Wagneri muusika ja matemaatika, ruletilaud ja alkeemia, ühtse teaduse idee ... (Meenutab kõik kokku pisut "Klaaspärlimängu").Neist kõigest on siin ainult vihjamisi räägitud, ent see polegi eesmärk omaette.Meeldib see, et alati on saabumas (või just kätte jõudnud) öö, mida valgustab särav külm täiskuu... Tekitab sellist pinget, õõva. Või siis see unenäolisuse tunne ...Kuu peaks alkeemias üsna oluline ese olema. Gerhard Mercator on keskaja matemaatik ja geograaf, kes mõtles välja, kuidas sfäärilist pinda saab tasasele kaardile märkida. Just sellised detailid annavad palju juurde.Neile, kes peamiselt ulmet otsivad, paraku raamatut küll soovitada ei julge, sest seda on siin vaid näpuotsaga. Kuid see polegi oluline. Minu jaoks.