Ulmekirjanduse BAAS - L. Ron Hubbard

Arvustused (20)

24.03.1999, kell 13:39

Mnjah, paistab, et ma olen mingi nipiga selles nurgas esimene arvustaja, no pole viga, juhtub...Ammuks see oli kui Algernonis välja hõigati, et Hubbardi parim teos nüüd ka maakeelsena saadaval ja ehkki see autor pole mu eriliste lemmikute hulgast otsustasin siiski asja ka natuke lähemalt uurida ehk siis see raamat ka läbi lugeda.Sisust vast niipalju, et tegevus toimub Euroopas, mida on vaevanud 30-ne aastane sõda. Peategelaseks on grupp sõdureid, nende juhi Leitnandiga eesotsas, kellel pole enam kellegagi suurt madistada ning kes otsustavad lõpuks koju tagasi pöörduda, kus aga paraku neid sugugi ei oodata. Võibolla pole see vast korrektseim sõnastus, aga ehk ajab asja ära.Nüüd siis kommentaar. Peab ütlema, et ehkki mõningatele häirivatele momentidele oli see raamat päris loetav. Esimeseks segavaks teguriks kippus muutuma alguspoole rõhutatud heroilisus, mis ärevustekitavalt kippus esiplaanile trügima, hiljem keeras autor õnneks sellelt libedalt teelt mõnevõrra kõrvale. Teine kivi Hubbardi kapsaaeda lendab selle must-valge ning pisut naiivse maailmakäsitluse eest, mis pole paraku ka parima tahtmise juures tõsiseltvõetav.Teos on loetav, kindlasti ka üle keskmise taseme, aga päris tipust jääb ikkagi nagu midagi puudu.Kokkuvõtteks tugev neli, tundub nagu õiglasem kui "lahja" viis.

Teksti loeti eesti keeles

Andri Riid

26.03.1999, kell 18:17

Kuidagi ei tahtnud see raamat ilukirjanduse mõõtu välja vedada. Pigem on "Lõpliku pimestuse" näol tegu lihtsalt ühe inimese suhteliselt naiivsete arusaamade deklaratsiooniga. Ehkki autor nende ridade kirjapanemise ajal väga noor enam polnud, ilmneb eessõnast, et ta neist tõekspidamistest hiljem välja suutis kasvada. No tore, mõningaid köitvaid momente romaanis siiski oli, kasvõi kirjeldused ja kohati pingeline aktsioon. Ilmselt on olemas ka mõju järgmiste põlvkondade kirjanikele - Philip K. Dick on selliseid mahakäinud sõja pildikesi ridamisi kirjutanud, ehkki küll teiste rõhuasetustega. Mina annaks Hubbardi romaanile hindeks nõrga nelja. Nüüd muust. Lausa kohustusliku kaasandena saadab Hubbardi raamatuid mõne võitluskaaslase (antud juhul selleks Algis Budrys, muideks leedu päritolu ulmekirjanik) ülistuskõne, kui geniaalne kirjanik Hubbard ikka on. Teatud käsitlustes on Hubbard kuldajastu kõige tähtsam autor jne. Teadmata põhjustel võimalus selles ise veenduda sisuliselt puudub, sest Bridge Publications on välja andnud küll 80ndatel kirjutatud mammutteosed, kuid täielikult puuduvad arvestatavad ülevaatlikud kogumikud kirjaniku lühiloomingust aastatel 1940-50. No miks siis ometi?

Teksti loeti eesti keeles

Indrek Hargla

5.05.1999, kell 17:17

Millegi erilisega see asi ei vapustanud. Suurem emotsioon jäi saamata. Liigpalju heroilisust kippus üldmuljet rikkuma. Mulle ei pea ka igal leheküljel nämmutama, kui kole ja vastik asi sõda on. Oma suhtumise pealesurumisega pakkus autor pisut üle.

Olen esikaanel toodud H.Robbinsi hinnanguga nõus, et põnev ja haarav lugu. Puhttehniliselt on raamat jah hästi kirja pandud. Ei kipu venima, on ootamatuid ja huvitavaid süzheekäänakuid jne. Sekka väga vaimukaid ja traagilisi pilte sõjast laastatud Euroopast ja inimeste tegevusest.Siiski jääb sellest kõigest väheks. Autori enda militaarteadmistega paistab olevat veidi eputatud.

Ja veel. See rodu neid kõlavaid nimesi, kes seda raamatut nii ja naa hekas pidasid, lisaks ka ohtrad kiitused eessõnas, loovad lugemiseks kuidagi liiga ülespuhutud fooni. Nagu tulemas oleks midagi meeletult erakordselt või suurepärast. Ei olnud ju! Lihtsalt üks lahe poliitiline sõjaulme, kus autor mõneti naiivselt oma maailmavalu läbi elas. Pean lisama ka, et "kolmest" päästis raamatu lõpuosa - ameeriklaste saabumine. See kergitas pisut hinnet, kui ikka mitte veel maksimumini.

Üldiselt lugesin seda nö kaubaproovina - et kas tasub "Võitlustandr" peale aega ja raha kulutada. Hubbard ei veennud, et kindlasti peaks.

Teksti loeti eesti keeles

Laur Salundi

10.05.1999, kell 18:15

Väga hea lugu vaatamata kogu sellele eelpoolmainitud naiivsusele ja liigsele heroilisusele. Lisaks meeldis lõpp mulle väga (ja ameeriklased muutusid jälle grammi võrra vastikumaks ;)). Plussi küll taha ei pane viiele, kuid lugeda tasub teda igal juhul. Võibolla olengi naiivne, aga igal juhul olen sügavalt rahul, et mul see raamat riiulis olemas on.

Teksti loeti eesti keeles

nore

26.05.1999, kell 21:50

Ma olen lugenud " Võitlustanner maa"-d,sellepärast viis.Kui eespool on "Final Blackout"-ile ette heidetud liigset heroilisust, siis see on ikka antud teoses väga tagasihoidlik, võrreldes selle B.E-ga. "Final Blackout"-is oli tunduvalt vähem kangelase ülistamist ja nõretavat patriotismi, tundub,et negatiivsed kirjanduslikud traditsioonid polnud selle kirjutamise ajal veel autoril välja kujunenud. Tegelikult, Leitnandi kuju, kui selline, oli isegi päris toredalt kujutatud, tuletas D`Artagnani mingist "Kümme aastat hiljem" osast meelde. Lõpetuseks lisan, et see on Hubbardi viis, kui Asimov või Le Guin oleks nii kirjutanud, oleks nad kõhna nelja saanud.

Teksti loeti eesti keeles

Arvi Nikkarev

6.07.1999, kell 03:43

Samal ajal, kui Hubbard avaldas selle teose, kirjutas Heinlein romaani "Sixth Column" (1941), kus seitse üllast ameeriklast saavad jagu 400-miljonilisest kollasest hordist. Oli hoogne, oli naiivne! Hubbardi romaanis on vähem hoogu ja ta ei ole nii naiivne. Korra tasub lugeda küll! Mitte küll meistriteos, aga hea, et eesti keeles on nüüd ka olemas Hubbardi üks parimaid SF-romaane. Olen lugenud, et Hubbardi fantasy-lood on parema tasemega, ei mõju nii vananenuna.
NB! Kellel kerkib üles küsimus, et miks hindeks 3. Võrrelge peaaegu pool sajandit varem kirjutatud Wellsi romaanidega. Kirjandusliku taseme poolest – öö ja päev! Seejuures oli Wells veel sügavalt originaalne!

Teksti loeti eesti keeles

Siim Espenberg

14.08.1999, kell 12:13

Mulle väga meeldis. Oli naiivne või mitte, kuid minu arvates küllalt huvitav lugemine. Jah, võrreldes võitlustandriga oli ta üsna palju parem. Tegelased tundusid tõelistena, ei toimunud sellist aktsiooni, kus peategelane on minestamise äärel, kuid vaatamate sellele purustab üksinda vastaste hordid ja päästab seega maailma.
Noh ja heroilisus (mida kusjuures polnud ju eriti palju) käibki sellistesse romaanidesse. Sõjas peab ju kuidagi võitjana välja tulema.
Tegelikult on tõesti päris huvitav, et Hubbard ameeriklasi sellistena kujutles. Lugejal tekib kohe teatav jälestus tähelipu vastu. Hindeks paneksin tubli "5", mitte plussidega "5", kuid ka mitte miinustega "5".

Teksti loeti eesti keeles

Tarmo Õuemaa

29.10.1999, kell 14:50

Kohustuslik lektüür sõjaväelise riigipöörde plaanijale — tõstab usku oma ürituse õilsusse. Kuradi tsiviilid tuleb mättasse lüüa, küll siis elu heaks läheb! Olgu nende ideedega kuidas on, aga minule ei ole veel kohale jõudnud, miks Hubbardit üldse kirjanikuks peetakse. Kolm eesti keeles ilmunud üllitist on äärmiselt nõrgad. Kui Battlefield Earthi annab vähemalt odava meelelahutusena tarbida, siis see raamat on lihtsalt jama.

Teksti loeti eesti keeles

Maniakkide Tänav

31.01.2000, kell 14:33

Võtsin teise kätte pisukese eelarvamusega mida süvendasid veel need imelikud ees ja järelsõnad. Aga kui raamatut ennast lugema hakkasin, siis ei pannud enne käest kui läbi sai. Ausalt öelda ei märganud mina küll kuskil mingit erilist heroiseerimist. Tema käitumine igasuguste vennikestega näitas ju täitsa selgelt, et leitnant nii mõnestki vaatevinklist sitapea. Ja kuskil eessõnas väideti ka üsna otseselt, et ta oli väheke metsa poole. Hinne? Kui sõna "hoogne" välja jätta, siis olen nõus kõigega mis igasugu asjapulgad raamatu kaane peal ütelnud on. Parim viimase aja lugemiselamus. "Viis" igatahes. Saaks, paneks neid terve peotäie ja kõik plussidega.

Teksti loeti eesti keeles

tess

19.10.2000, kell 18:04

siin keegi juba ytles et hubbardi puhul peab ära kannatama k6ik need imalad kiidus6nad mis ymber ta raamatute kootud on - need on nii kohutavalt tyytud ja valmistavad ette k6ige halvemaks...6nneks siiski nii ei olnud - täitsa loetav raamat kui k6rvale jätta ylespuhutud toon ja seda oli ka tunduvalt vähem kui "v6itlustanner maa"s mille teine osa muutus nii n6medaks et kolmandat pole viitsind kätte v6ttagi...leitnant iseenesest täitsa huvitav kuju...raamat saab minu poolt sellise tugeva kolme mis olevat parem kui n6rk neli-nii ytles vähemalt minu kuri matemaatika6petaja kui tahtis tunnistusel mu veerandihinnet ära rikkuda

Teksti loeti eesti keeles

Kristjan Ruumet

1.12.2000, kell 13:53

Vead on eelmiste arvustajate poolt ära toodud. Lugemise ajal oli küll raske unustada prohmakat nimega "Võitlustanner maa", mille tõttu on kõikide arvustajate hinnangud siin suhteliselt mõjustatud. "Lõplikus pimestuses" oli aga siiski paar head ideed ja käsitlust, seetõttu saab ta minu käest suht positiivse hinde...

Teksti loeti eesti keeles

Ats Miller

23.07.2001, kell 12:39

Loodame et Baas andestab mulle ühe frivoolse ja esmapilgul asjasse mittepuutuva mõtteuidu ;-) Minu jaoks asetus teos veidrasse konteksti - tuli meelde, et mu mõned aastad tagasi surnud vanaisa oli ka sündinud 1911. Kujutlesin teda noorena sõja eelõhtul kirjutamas Final Blackouti ja 80-ndate alguses, vana ja juba natuke seniilsena Battlefieldi ja kõik sai selgeks! Kui ma viimatimainitule panin selge "2", mille see ka järele mõeldes oli kuhjaga ära teeninud, siis käesolevasse teosesse ei suuda ma karmilt suhtuda, kuigi oma olemuselt on ta üks naiivsevõitu kangelaselugu. Mõneti olen ma nonde omaaegsete vaimustusest kiljuvate arvustajatega nõus - raamatus on ikka metsikult ettenägelikkust. Mees kirjutas sõja eelõhul teose, mis läks kardinaalselt, risti vastu isegi sõjateoreetikute, rääkimata avaliku arvamuse kujutlusele ukse ees seisvast sõjast ja LRH-l oli õigus! Täielikult ja kompromissitult õigus, ja ajalugu on seda korduvalt kinnitanud. Nii et pangem mõttes need kaks asja kokku - ettenägelikkus ja lahe madin - ning saame muu raamatule andeks anda.

Teksti loeti eesti keeles

Kristjan Rätsep

23.07.2001, kell 14:21

Suurepärane asi!Parajalt tempot,parajalt naturalismi,ei patsifistlik ega ka päris militaristlik-lihtsalt hea raamat.Leitnanti kuju on eriti sümpaatne sellepärast,et ta ei põe sõjaväelaste hulgas levinuimat vaimuhaigust-pimedat kuuletumist ülemustele.Loed ja mõtled,et miks mei armee juhtkond kolmekümne üheksandal kah lihtsalt Kostja käest võimu üle ei võtnud...Ja finaal on kena.Mulle meeldib,kui raamat lõpeb kena optimistliku aadrilaskmisega.Igatahes ei jäta Suurbritannia formaalne alistumine Ameerikale kordagi mõttetu argpüksluse muljet,Leitnant talitab targalt ja ettenägelikult.Prohevtlik raamat,omaaegne skandaal oli küll täiesti põhjendamatu.Täiesti võrdne "Hirmuga" ja parem "Võitlustanner Maast".Soovitan kõigile,kes peavad lugu seikluslikust,ent samas sügavamõttelisest ulmest.Või siis ühest neist kahest.Igatahes pettuma ei peaks küll keegi.

Teksti loeti eesti keeles

Jüri Kallas

24.08.2001, kell 20:58

Keeruline ja samas ka ülimalt lihtne on seda romaani hinnata. Hinne on kindel viis! Kuid miks? Selge on see, et kirjanduslikult võib ikka hulga paremini kirjutada... ja osati seda juba sel ajal. Ka on ideed ja kujutatud maailm üsnagi vaieldavad, aga siiski...

Nii nagu hea muusika, nii lööb ka hea kirjandus sageli feelinguga. Ka see romaan lööb sellega – siin on seda veendumust ja ehedust! Ning loomulikult Leitnandi isik. Inimene, kes segastel aegadel suutis end kokku võtta ja arulageda inimmassi (vähemalt osa selles) heasse sadamasse juhtida. Loomulikult tunduvad mõningad Leitnandi teod ja mõtted lugejale üsna jälgid, kuid isiku käitumist saab hinnata vaid aja ja koha kontekstis. Kõikvõimalikud kodukootud mõttetargad võivad ju hüsteeriliselt röökida mingeid eitavaid loosungeid fashismist ja inimesest relvaga, kuid teistsugune aeg nõuab ka teistsuguseid inimesi. Vana maailm oli ju selleks hetkeks surnud! Ja kui meenutada, kuidas käitusid võõrastega tsivilistid, siis võib märkida, et Leitnant oli isegi vaenlastega üllam. Need, kes tahavad Leitnandis näha vaid kodukootud võimuhullu diktaatorit... need võiksid mõelda romaani lõpu peale, et milline diktaator toob oma naha turule ja ohverdab end Idee nimel?

Kindlasti pole romaanis esitatud maailm mingi minu ideaal. Vastupidi, oletan, et minusugune paadunud hedonist seal kaua ei elaks. Kuid selleks me sageli ju ulmekaid loemegi, et kogeda seda, mida reaalelus kogeda ei saa, ei taha või ei suuda. Oluline raamat!

Teksti loeti eesti keeles

Taavi Kalju aka Ghilderich

12.12.2001, kell 11:36

Natuke liiga naiivne ja heroiline raamat, aga kõvasti parem "Võitlustanner Maast". Selles mõttes parem, et see raamat raiskab oluliselt vähem metsa, aega ja muud väärt kraami. Jutt ise teenib auga sellise nõrgemapoolse nelja välja. Aga kõikide nende ees- ja järel- ja muude sõnade eest "1". Milleks neid vaja oli? Pigem nad hirmutasid, kui õhutasid selle raamatu lugemist. Kokku siis selline tugev kolm, mida on Hubbardile alati paslik panna :)

Teksti loeti eesti keeles

Martin Kirsipuu

24.05.2003, kell 18:38

Lauri Heinsalu

18.12.2003, kell 20:17

Meeldiv, suti sinisilmne, kuid see paistabki Hubbardi stiil olevat. Mitte päris BE õnneks, nii et paremat väärt.

Teksti loeti eesti keeles

Johannes Koit

23.03.2006, kell 21:31

"Lõplik pimestus" on Hubbardi eesti keeles ilmunud teostest vaieldamatult parim. Mõnus lugemine, mis ei aja vihale ja ei nõua ka erilist mõttetööd. Kõik on lihtne ja loogiline. Eriti meeldis mulle lõpp, mis ei olnud just kõige tüüpilisem. Neli

Teksti loeti eesti keeles

Janek H.

18.12.2010, kell 20:17

Andreas Jõesaar

18.03.2016, kell 17:46

Selle raamatuga oli päris huvitav lugu. Nimelt sattus ta mu kätte ühe sõbra WC-s ehk oli nn peldikulektüüri hulka arvatud. Sirvisin ja avastasin üllatusega, et kuigi võin end mingil määral eesti keelde tõlgitud ulme asjatundjaks lugeda, polnud ma selle raamatu olemasolust isegi mitte teadlik. Otsustasin siis laenata ja saingi koos hinnanguga, et on "halb".

Ja alguses ta halb oligi - lugemine ei sujunud kohe üldse mitte, sest kogu see Prantsusmaa metsades tuterdamine oli kõike muud kui hoogne. Siis jäi raamat pea pooleks aastaks öökapile pooleli ja lugemist otsustasin jätkata vaid seetõttu, et valida oli Eesti autorite ulme ja selle vahel. Eesti autorite ulmet aga ma teadupärast väldin nagu katku. Kuid see on teine teema.

Uurisin siis Baasist mida teised arvavad ning teada saades, et tegemist on ikkagi mingil määral klassikaga, jätkasin. Ja oh üllatust, lugemine sujus. Oli siis meeleolu teine või asi selles, et parasjagu käsilolev Fallout 4 oma postapokalüptiliste pildikestega aitas sellesse teosesse paremini sisse elada, aga leheküljed lendasid. Tõsi, päris lõpupoole motiveeris mind teade ilmuvast Silverbergi antoloogiast, mida tahtsin kohe lugema asuda ning seepärast tahtsin mingis mõttes lihtsalt asjaga ühelepoole saada.

Raamatust endast ka paar sõna. ;) Midagi erilist ta muidugi pole, kuid klassikaga tutvumiseks tasuks kindlasti lugeda. Teos on tõepoolest mingil määral teedrajav nagu eespool mainitud. Ja muidugi võiksid seda lugeda poliitikud ühe lihtsa nooremohvitseri mõttemaailma mõistmiseks. :) Võib nõustuda või mitte nõustuda, aga saab vähemalt teada, mismoodi paadunud militaristid mõelda võivad.

Teksti loeti eesti keeles

L. Ron Hubbard

13.03.1911–24.01.1986

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· L. Ron Hubbard ·

Lisavahendid:

L. Ron Hubbard

13.03.1911–24.01.1986

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· L. Ron Hubbard ·

Lisavahendid:

Autorite sildid:

Teoste sildid: