Sisust. Tuhat aastat rahu on läbi, galaktikas M87 algab kodusõda, leidub ka selle ärakasutaja ja kogu see pudru seaks edaspidi ohtu inimesed Linnuteel. Teisalt on inimesed ise kusagil universumisügavustes avastanud mingid jubedad olendid kes juba ühe galaktika on oma võimu alla saanud ja ilmselt hea meelega ka inimeste peal oma hammast prooviksid. Seega sõda kahel rindel.
Aga no loomulikult jõutakse pärast korralikku madistamist lõpuks jälle positiivse tulemuseni. Ning nagu ikka, selgub et need kõige hirmsamad koletised ja vaenlased polegi tegelikult nii lootusetult pahad nagu algul arvati (selle tõdemuseni jõutakse muidugi alles siis, kui neid olendeid miljardite kaupa maha on notitud...) ja et nendega võib samuti üksteisemõistmisele jõuda.
Ikkagi, miks oli veel seda osa vaja? Eelmised neli raamatut moodustasid ühtse terviku, see siinne on aga eraldiseisev. Ainsa loogilise põhjusena näen mina raha. Autor üritas taguda rauda, kuni see kuum oli. See on meie tänases „raha üle kõige” maailmas muidugi igati loogiline ja arusaadav kirjutamispõhjus...
Ega see osa eelmistest halvemini kirjutatud ei olnud, aga teda oli palju igavam lugeda kuna kordusid eelmiste osadega analoogsed sündmused. Kokkurutult, kiirkorras. Põnevust ja ootamatust ju polnud, kõik oli ettearvatav. Ma mõtlen, et kes on sarja lugemisega selle raamatuni jõudnud, võib selle lugemisest rahuliku südamega ka loobuda. Hindeks kolm.