Ootamatult söödav kraam. Algus meenutab I. Grekova juttu "Värava taga"... mingile iidsele plangule on naelutatud värviküllane plakat, mis kutsub inimesi üles oma ... hm... tänapäevases keeles rääkides ... jäätmeid taaskasutuskeskusse viima. Plakatil on kujutatud küllusesarve, mille peenemast otsast ajab labidaga tüüp sisse kaltsu, tühje konservikarpe, vanu ajalehti jne., jämedamast otsast aga kukuvad välja igasugu kasulikud asjad nagu grammofonid, saiapätsid, kindad jne.
Ripub plakat seal aasta, teise, ripub tüki kolmandatki... Ning kaotab üha suurema osa esialgsest hiilgusest. Järele jääb vaid sarv ning õige natuke selle sisendist ja väljundist.
Mingil hetkel juhtub plakatist mööduma üks kõrgtehnoloogiliste teadmiste ja oskustega onu, kes vahetab terves kortermajas kaitsmeid, parandab telekaid ning teeb muudki käsitamatut. Onu silmab plakatit, jääb mõttesse ja taipab üürikese aja pärast: "Pagan, see on ju tehtav!"
Mõeldud-tehtud. Mis edasi saab, lugege ise.
Ripub plakat seal aasta, teise, ripub tüki kolmandatki... Ning kaotab üha suurema osa esialgsest hiilgusest. Järele jääb vaid sarv ning õige natuke selle sisendist ja väljundist.
Mingil hetkel juhtub plakatist mööduma üks kõrgtehnoloogiliste teadmiste ja oskustega onu, kes vahetab terves kortermajas kaitsmeid, parandab telekaid ning teeb muudki käsitamatut. Onu silmab plakatit, jääb mõttesse ja taipab üürikese aja pärast: "Pagan, see on ju tehtav!"
Mõeldud-tehtud. Mis edasi saab, lugege ise.