Jutu lühikeses eessõnas on öeldud, et "ulmehõngulisi lugusid kirjutab Merca siis, kui ta on näinud mõnda liiga värvikat unenägu". Ilmselt on meil autoriga erinevad unenäod või siis jääb mul millegi mõistmisest puudu. Ei saa välistada muidugi, et on lihtsalt vilets jutt.Jutu alguses selgub aeg ja koht: kauge tulevik, Maast valgusaastate kaugusel.Viiekümneliikmeline kosmosejaama mees(ja nais-)kond baseerub ühel planeedil, mida on äsja uurima saabutud. Viibitakse "dünoomilisest" klaasist kupli sees. Jutustaja on üks naisterahvas, Pam, kes näeb äkki läbi klaasi veidrate proportsioonidega linde - väike keha, väga suur nokk (inimene mahuks sisse), natuke marabu moodi. Üks üritab läbi klaasi naist rünnata, aga klaas on tugev. Kuna planeedi varasem takseerimine pole mingeid eluvorme näidanud, tekitab lindude ilmumine ärevust. Naine salvestab kaameraga linnu liikumise, ent turvakaamerad näitavad, et linde pole nagu üldse olnud. Suur osa tekstist on kulutatud lõõpiv-vaimutsevale dialoogile, kus arutatakse, kes ja mis see pakuk-lind on (Pam nimetab linnu pakuk-linnuks ühe lasteraamatust tuntud linnu järgi).Ühel päeval läheb Pam klaaskuplist välja ja kohtub elusa pakuk-linnuga, kes ta oma noka sisse võtab. Ärasöömist siiski ei toimu, aga tekib kahepoolne audiokontakt ja ühepoolne (naise silmade nähtuna) videokontakt Pami mehega, kes viibib kodus Maal. Selline absurdihõnguline lahendus, mis - nagu mulle tundub - on kirjutatud eelkõige seetõttu, et midagi loogilist pole lihtsalt osatud paberile panna. Miskipärast (aga miks?) toimib pakuk-lind lahusoleku-igatsusest vabastava meediumina. Aga võib-olla on ikkagi minu küündimatus või vähene silmaring - äkki on lahendus näiteks Ervin Lazari muinasjuturaamatus "Seitsmepäine haldjas" (Eesti Raamat, 1984), kust see pakuk-lind ilmselt pärit on. Kolm miinus.