Hea küll, algus on lubav. Jutustaja on detektiiv Second Lifes ehk siis teatavas virtuaalses reaalsuses. Mingi virtuaalne naisterahvas tuleb ta virtuaalse bossi juurde kurtma, et virtuaalne boyfrend käitub kuidagi imelikult. Et soovib head ööd, naisterahvas logib end välja, ent kui tunni aja pärast uuesti SL-i vaatab, siis on boyfrend endiselt sees, aga tuttavatest kohtadest teda ei leia. Mis muud, kui kahtlustatakse virtuaalse armukese pidamist. Ja jutustajale tehakse ülesandeks välja selgitada, mis värk on. Õige pea sekkub aga arusaamatu jõud, millele ei saa vastu hakata, ja teeb ettepaneku, millest ei saa keelduda. Lisaks oli jutustajal virtuaalne üheöösuhe bossi virtuaalse naisega ja ta pole sellest seniajani üle saanud.
Ma olen täiesti nõus, et sellisest lähtekohast oleks saanud kirjutada huvitava loo. Paraku...
Kui nüüd võtta mõni eesti keeles kättesaadav küberpunk, Stephensoni "Lumevaring" või Lukjanenko "Peeglid", siis seal lähtuti inimloomusest. Et kui oleks selline tehniline lahendus, siis keeraksid inimesed sellega kokku vot niisuguse jama. Antud juhul lähtub autor, krooniline SL kasutaja, sellest, mis SL-is tegelikult toimub, seda õige pisut kunstiliselt ilustades. Kõik need ühe kasutaja mitu erinevast soost avatari on ju õigupoolest sama, mida tegid tobukesed, käies delfi kommentaariumis erinevate nimede all iseendaga vaidlemas. Käib lõputu heietamine SL ümber – kuidas ma esimest korda selle avastasin ja seda tegin, kui julm on ikkagi teise inimese petmine virtuaalsuses jne. Kirjeldatud küberseks on kõike muud kui erootiline. Ja isegi kõige karmim värk, mida mõned nn revolutsionäärid SL-is plaanitsevad, ehk et kui seal kord juba maha lüüakse, siis ei saagi kasutaja sama avatari enam kunagi kasutada, on köki-möki võrreldes ehtsa küberpungi põhiküsimusega – kuidas korraldada asjad nii, et surmaga virtuaalsuses kaasneks surm reaalsuses.
Hea, et selle jama eest raha ei maksnud, aga aega läks paari õhtu jagu siiski raisku.