Romaan tegi kahtlasest pagulaskirjanikust Enn Nõust Nõukogude võimude jaoks ühe suurema vaenlase Välis-Eestis. Seda muidugi põhjusega - teos on halastamatult revanshistlik. Kuuekümnendate lõpus puhkes Ida-Euroopa demonstratsioonide ja Varssavi paktist lahkujate mahasurumise tagajärjel Kolmas maailmasõda. Liitlaste väed tungivad Nõukogude Liitu, okupeeritud alad vabastatakse, Moskva tehakse maatasa ja lõpuks kohtuvad pealetungivad armeed Novosibirskis, kus toimub 1000 kindrali ees võiduparaad. Kõik see on edasi antud pataljoniarst Ants Nugeri silmade läbi, kes oma üksusega Eesti kaudu Venemaale siirdub ja Novosibirskisse välja jõuab, küll otseses lahingutegevuses osalemata.
Kuna tegu näib olevat vähetuntud teosega, siis on vast erandkorras kohane pikem tsitaat. Lehekülg 6: Konvoi sõidab kindlalt sadama suunas, ahtrites sini-kollased lipud. Kõrvale jäävad nokitsevad miinitraalerid. Silmadele paljastub linnaviir. Pirita kloostri varemed on igaveseks püsti, aga Maarjamäe monumenti ei näe. MIks peakski? Vägistatud laululava on lõhki rebitud ja Lasnamäel suitsevad varemed. Niguliste kirikul pole ammu enam torni olnud ja nüüd pole ka enam Toomkirikul. Oleviste sirutab ikka end taevasse. Alles ka Toompea. Vene kiriku inetuid värve ei juuri sealt vist keegi välja. Kopli suitsus seisab veel püsti Tehnikumi hoone ja tuli lõpetab horisondi. Tallinn, sa igavene linn, sa oled olemas!
Pataljoniarst Ants Nuger hingab kergendatult.
Pirita liival lebab kaks lömastatud Mg-21-lennukit, kõhud vastu taevast nagu surnud lindudel. Tallinna korstnaid pole palju alles ja murtud televisioonimast kummardub maa ligi. Keegi ei sega enam Voice of America eetsikeelseid saateid. Miski ei sega. [...]
Pika Hermanni kannatanud hallvalgel tornil lehvib järjekordne lipp: sini-kollane. Viggen-kiil teeb tiiru üle linna enne maandumist Lasnamäel. Rootsi mõõk jääb siis selleks korraks peale. Konvoi paiskab laevad ajutiste kaide äärde ja suured transportlaevad sülitavad välja oma sisikondadest ühe rohekashalli pataljoni teise järele. Jälle kiivrid Tallinnas: rootsi teras ja rootsi kiivrid.
Paraku on see ka kõige parem lehekülg kogu raamatus. Ühelt poolt on teos kompositsiooniliselt väga ebakindel. Jutujärg on hüplik, seda katkestavad toimuvaga lõdvalt seotud Nugeri memoraadid tema varasemast arstielust ja ühel juhul arusaamatu irdteemana ka peatükipikkune fantaasia James Bondi möllamisest Tallinnas. Teiselt poolt paistab silma täielik võhiklus kohalike olude, nõukogude võimu toimimise mehhanismide ja meeleolude suhtes. Näiteks võib tuua stseeni, kus salk noori istub Mustamäe korteris koos, keegi loeb ette ENSV konstitutsiooni paragrahvi, mille järgi võib Eesti NSV Nõukogude Liidust välja astuda ja siis mõne hetke pärast tormavad sisse julgeoleku mehed ja veavad kõik vangi. Kolmandaks ei julge Nõukogude võimuladvik tuumarelva kasutada ja laseb endast konventsionaalsetel armeedel üle sõita, mis on ka pehmelt öeldes väheusutav.
Nii vähe kui ma Välis-Eestist tean, on Enn Nõu väga sümpaatne inimene ja teinud palju pagulaskultuuri elushoidmiseks. Paraku ei välista need omadused, et ta võiks samal ajal olla kehvake kirjanik. Samas tuleb muidugi arvestada, et seesinane jama on ikkagi debüütromaan (kirjutatud küll 35-aastaselt). Hilisemad on vist siiski natuke paremad - oma lugemuse pealt ei julge ma üldistusi teha.