Keegi mees sureb lahinguväljal... ei, siiski ei sure... peaaegu sureb ja lugeja saab kohe ka teada, et see ei juhtu selle mehega esimest korda.
Jutu arendes saabki lugeja pisut hüplikus vormis teada, kes on see mees, kes ei soovi surra, kuid kes ikka ja jälle end sõjatandrilt leiab ning millised on selle mehe seosed surmaga, kes (vähemasti talle) ilmutab end kauni naisena.
Ka saab lugeja teada, et misasi on see pealkirjas viidatud «viimane tants surmaga».
Jutt ilmus esmatrükis fanzine`i «Horrifique» numbris, mis oli tervikuna Alain le Bussy päralt ning sisaldas kirjanikult neli juttu ja autobiograafilise artikli. Teine trükk oli juba kommertsväljandes, ehk siis ajakirja «Galaxies» 2011. a ilmunud Belgia ulme erinumbris. 2012. a ilmus aga jutu tõlge «Последний танец» ajakirja «Jesli» mainumbris, mis oli n-ö fantasy erinumber.
Need kolm ilmumiskorda annavad tegelikult üsna hästi aimu autorist ja tekstist – belglane, kes on kirjutanud fantasyloo pisut õudsal teemal.
Jutt on üldiselt mõistulugu, aga erinevalt paljudest mõistulugudest on autor viitsinud selle üsnagi detailseks ja köitvaks kirjutada. Võibolla isegi kõhkleks hindamisel, aga jutul oli armas puänt. Neli, sest oli hea jutt lugemiseks, aga midagi poleks ka juhtunud, kui ma poleks seda juttu kunagi lugenud.