Romaani alguses teatab libahuntide juht salajasel kohtumisel oma tähtsaimale sõdurile, et juhtunud on midagi halba: maale on 500-aastase vahe järel saabunud Karja Valitseja, st libahuntide müstiline kuningas, kes on võimeline allutama kõik libad oma tahtele (sooritades lihtsalt tahteakti, soovides mingisugust libahundi käitumist - kas või mõttes). Kuna sellise olevuse saabumine on vastukarva, annab libahuntide juht oma sõdurile ülesande see Vaqlitseja üles leida ja tappa. Samas on Valitseja olemasolu kasulik vampiiridele, kes saadavad olevust otsima oma salga - ülesandega Valitsejat kaitsta. Üks sündmus viib teiseni ja see kolmandani. Kõrvalfaktoritena sekkuvad veel deemonid ja asja teeb keerulisemaks nii vampiiride kui ka libade sisemine võimuvõitlus. Igal juhul areneb asjast täismõõduline sõda, kus ei põlata ühtegi vahendit, hõbekuule, maagiat, reetmist. Meenutab see mõnevõrra kuritegelike grupeeringute räiget arveteklaarimist. Aga reinkarneerunud libade Valiseja on asunud teatavate eriliste võimete kujul ühe noore aspirandi kehasse, kel endal pole sellest aimugi. Ja seetõttu on ta väga jahmunud, kui ühel hetkel tema korteri uks maha lüüakse ning ta vampiiride ja libade lahingu keskele satub.
Raamatus ei ole ühte-kahte peategelast, vaid 6-7. Kuna nad kõik kannavad tavapäraseid vene nimesid ja omavad üldjuhul üleloomulikke võimeid, lähevad nad kiiresti omavahel segi. Libahunt või vampiir? Loed lõiku ja ei saa aru. Aga ühel hetkel saad aru, et see polegi oluline. Action ju käib ja see on peamine. Üldiselt tuleks alustada romaani lugemist tagantpoolt - lõpus on kommentaarid, mis annavd ülevaate mõlema liigi elukorraldusest ja muudest asjadest. Puhtalt teksti põhjal ei saanud mina kõll aru, mis organisatsioon on "Püha družiina" ega seda, kui vanaks elavad vampiirid või kuidas libahundid paljunevad.
Romaanis ei ole eriti (vastu ootusi) spetsiifilisi teemasid - vene külaelu, nõuka-nostalgiat, viinavõtmist jms. Võib-olla seetõttu, et inimesed on romaanis üldse teisejärgulised tegelased. "Krov, ogon, serebro..." on kerglane ajaviitekirjandus, millele korralikult kaasaelamiseks tuleb siiski kõvasti pingutada - et jätta kiirelt vahelduvate sündmuste ja tegelaste virrvarris meelde, kes on kes ja mis milleks. Märgin veel, et autor on (arvatavasti teosele "sügavuse" või mitmeplaanilisuse andmiseks) pikkinud peatükkide vahele kõiksugu eklektilist materjali - väljamõeldud ajaloodokumente, vampiiride ja libade mütoloogiat, luuletusi/laulusõnu ja kõigele lisaks seostanud toimuvat ka Cthulhu Mythosega...