„Kolmas Vabadussõda“ on karm, räige poliitiline fantaasia, mille tegevus toimub kahel perioodil - Pronksiöö eel, ajal ja järel ning septembris 2012. Eesti-Vene suhted on võtnud terava pöörde halvemusele ja see päädib Venemaa invasiooniga Eestisse, eesmärgiks luua siin Venemaale alluv marionettriik. Siin on esitatud nägemus Venemaa rollist Pronksiöö organiseerimisel ja mitmetest sellega seotud episoodidest (Dmitri Ganini tapmine, Kalev Rebase roll) ja visioon halvimast stsenaariumist lähitulevikus. Romaan valmis umbes 2012. aasta suvel , nii et süžee järgi sama aasta septembrisse planeeritud sõda idanaabriga oli pigem autori tulevikunägemus, mitte alternatiivajalugu (mis eeldaks pigem juba toimunud ajaloo teistsugust arengusuunda). Romaan on teravalt Venemaa-vastane, teine vaenlase kuju on Keskerakonna Savisaare-poolne tiib, keda on kujutatud vaenlase käepikendusena. Tegelikus elust on võetud Eesti-Vene halvad suhted, pronkssõduriga seonduv, vene koolide eesti keelele üleminek, Nord Streami gaasijuhe, Ida-Virumaa autonoomia-ihalus ja muu selline, seda on võimendatud suurusjärgu võrra ja vaadatud, mis sellest kõigest välja tuleb. Keskne idee on Venemaa aktiivne roll rahutuste tekitamises Eestis - kümnete ja sadade kaupa imbuvad üle piiri nõukogude erivägede taustaga jõulised mehed, kes kohalike ja piiritaguste organisaatorite abiga korraldavad relvastatud konflikti. Osa isikuid esineb oma nimede all (Aaviksoo, Pihl, Savisaar, Stalnuhhin, Kelam), osade kohta ei ole isikut täpsustatud (nt peaminister 2002. aasta sügise seisuga). Riigikogu liikmes Ain Trollis arvan ära tundvat Mart Nuti, üks peategelasi Andres Aavik on arvatavasti autori alter ego, olles samamoodi Isamaaliidu ja Kaitseliidu taustaga. “Kolmas Vabadussõda“ on 450 lehekülge intensiivset ja poliitiliselt kallutatud teksti, mida on ebamugav lugeda. Sisekaanel ütleb raamatu läbi lugenud Alar Nigul, et see romaan ei jäta ühtegi lugejat külmaks. Mind tõesti ei jätnud. Samas sain lugedes peamiselt või lausa ainult negatiivseid emotsioone. Tekst kütab üles viha Venemaa ja venelaste vastu. Tekitab hirmu, sest pakutav stsenaarium ei ole ilmvõimatu. Tekitab tülgastust oma patriootlikus must-valges maailmapildis. Hirm, viha, tülgastus - kõik on negatiivsed emotsioonid. Kahjuks puudub romaanis peaaegu täielikult kirjanduslik, kunstiline, esteetiline mõõde. Tekstil on ainult üks mõõde - poliitiline. Eesti-Vene suhted, Venemaa-Euroopa Liidu suhted, majanduspoliitika, sisepoliitika, rahvustevahelised suhted, sõjaline aspekt jne. „Vabadussõja“ n-ö lihtsate inimeste poolt peaksid esindama ühe venelastest Narva perekonna lugu ja eestlastest Tallinna perekonna lugu, aga ka kõik nendega toimuv jääb ainult poliitika raamidesse. Räägitakse ainult poliitikast. Suuri lõike tekstist võiks avaldada poliitiliste kõnedena, artiklitena, analüüsidena. Nende asemel võiks lugeda Eesti või Venemaa poliitikute temaatilisi sõnavõtte ja saaks umbes sama elamuse. Tegelikult jäid mulle silma ainult kaks kohta, kus ma nagu midagi tundsin - lk 252 viimane lõik ja lk 260 viimane lõik (esimene neist kõlab nii: „Perekond vaatas veel terve õhtu uudiseid erinevatest telekanalitest. Peagi saabus teade veel ühest tulistamisohvrist. Sündmus oli nii masendav, et kellelgi ei tulnud korralikult und. Siret karjus öösel kaks korda unes.“). Eriti see viimane lause. “Kolmas Vabadussõda“ ühendab dokumentaalsust ja pessimistlikku prognoosi. Ma ei imestaks, kui teoses mainitud ja negatiivselt kujutet tegelased pöörduksid kohtusse või vähemalt võtaksid sõna selles esitatud enesepildi vastu. Savisaar ja Stalnuhhin eelkõige, Keskerakond. Ka idanaaber võiks romaani kasutada venevastase hüsteeria õhutamise näitena Eestis. Ma ei julge seda raamatut eriti soovitada - see on ängistav, valus, verine. Võib-olla sobiks see lugeda inimestele, kes on juba eelnevalt loomu poolest väga kahtlustavad kõige Venemaaga seonduva suhtes. Romaani kõrgpunktiks on lahing Toompea lossis, mida on kirjeldatud põhjalikult ja detailselt. Militaarne vaatenurk näib autorile omane olevat ja mulle tundub, et sõjaliste detailide kirjeldamisel on ta üsna kodus. Nii et sarnaste huvidega mehed võivad siit samuti midagi leida. Omakirjastusliku teose kohta (keeletoimetajat pole märgitud) on kirja- ja tüpograafilisi vigu vähe ning ka laused on soravad, ent poliitiline kõnepruuk annab kogu tekstimassiivile kuidagi kantseliitliku ja tuima hõngu. Rida faktilisi ja mõningaid juriidilise iseloomuga (andestatavaid) näpukaid jäi ka silma. Raske on sellele teosele õiglast hinnet panna. Kolm või kaks? Hinne on ikka kirjandusteosele, mitte rahvuslikule maailmavaatele.