Lugesin esimest korda vist üsna peatselt pärast selle ilmumist "Vikerkaares" 1990. aastal. Vist. Kindel ei ole, millal täpselt see sündis. Kindel olen ainult sugestiivses muljes, mis mind vahepealseteks aastateks jälitama jäi, pani selle peale tagasi mõtlema ja katsuma meenutada, et mis lugu ja kelle oma see ikkagi oli. Unustanud olin autori ja pealkirja ometi ning nii tähtis asi ka nüüd ei olnud, et hakata vanu ajakirju uuesti üle lappama. Täna, kui lugesin Madis Kõivu "Uudisjutte" (LR 1-3 2013), hakkas mul "Teekonna Mugrabi" keskel tekkima tunne, et ka too ammune tekst võis olla Kõivu oma. Vist. Võib-olla oli see tunne juba varem alanud, aga teadlikuks sain sellest siiski alles "Teekonna" lugemise ajal. Midagi nii ühist oli "Teekonna" ning paarikümne asta taguse lugemiselamuse mälestuse juturütmis, lauseehituses ja sõnakasutuses, et võtsin ette kogumiku sisukorra ning ennäe - "Film" oligi selles sees ja mõne jutu kaugusel...
Jutu žanrikuuluvuses on vaevalt et kahtlust, kuid selle iva on muidugi kuskil mujal, kui ulmekates tavaliselt. Kirjeldataval filmil on ilmselt nii mõndagi ühist näiteks Lars Trieri "Melanhooliaga", kuid Kõivu proosa on muidugi meeldejäävam ning sisendusjõulisem kui ülalnimetatud neurootilise Taani režissööri filmikunst.
Jutt sai ka Tukla preemia. Siis, kui selle prestiižist veel midagi järel oli.