Teos algab vägagi maiselt – noored on Musta mere ääres ja üks noormees püüab tütarlapsele innukalt tõestada, milleks ta kõik võimeline on, et pälvida neiu armastust. Pikalt see vestlus ei kesta, sest mingil hetkel näevad kõik taevas mingit tulekera, mil suitsusaba järel ning tekib isegi mõõdukas paanika...
Õnneks langeb tulekera merre ning rahvas rannas rahuneb, mitte aga armunud noormehe ihade objektiks olev tütarlaps, kes toob kohe akvalangi ja käsutab noormehe paati otsima. Leiab noormees siis paadi ja sõuab paadiga sündmuskohale ning tütarlaps sukeldub. Selgub, et tegu on Nõukogude Liidu kosmosesondiga Saturn-1, mis mitu head aastat tagasi rõngaga planeedi kandis kadunuks jäi...
Siis selgub, et maalaste kosmosesondile on külge haagitud ka mingi mittemaine mehhanism. Nõukogude teadlased uurivad sondi ja maavälist mehhanismi ning teevad kindlaks, et tegu on aparaadiga, mis edastab võõrtsivilisatsiooni appikutset... et tulnukate laev on Saturni ühel kaaslasel avarii teinud.
Maalased (loe: nõukogude inimesed) muidugi pikalt ei mõtle: lend Marsile oli niikuinii kohe-kohe toimumas. Kosmoselaev ehitatakse pisut ringi ja seesama laev lendab hoopis Saturni suunas minema, päästmaks meie mõistusega vendasid ja õdesid.
Lühiromaani «Серце Всесвіту» ainetel tehti ulmefilm «Мечте навстречу» (1963). Ja just selle filmi tarbeks valmiski laul Marsil õitsevatest õunapuudest. Oless Berdnik oli filmi käsikirja üks autoritest ja ta tütre Miroslava väitel ka filmi originaallaulude tekstide autor, kuigi filmi tiitrites on hoopis ühe teise mehe nimi.
Lühiromaan «Серце Всесвіту» on väga keeruline tekst hindamiseks. Selles tekstis on kõike justkui ülearu. On üsna pulplikku kosmoseiklust, on pisut pateetilist Suure Isamaasõja meenutamist, on üsna kohatuid olmelisi kirjeldusi, on kosmistlikke loenguid, on naeruväärsena mõjuvaid kolhoosikorra ja nõukogude teadlaste kirjeldusi jne. Ja siiski on sellel tekstil mingi võlu! On tunda, et autor on mõelnud ja on tahtnud teha midagi, mis oleks realistlik ja fantastiline ning ka pisut teistmoodi. Fantaasiat mehel on, aga tulemus on kuidagi rabe, hüplik ja mõjub kui peotäis katkendeid suuremast romaanist.
Lugedes tabasin mitu korda end mõttelt, et mingi 300–500-leheküljelise romaanina oleks see kõik ehk märksa loetavam olnud. Tänapäeval oleks autor alustanud juba lennust Saturnile ja siis meenutustena andnud kõik eelneva, kuid sel ajal oli kombeks, et kõik peab õiges järjekorras juhtuma ning juhtuski õiges järjekorras ja aegamööda. Ka häiris, et kirjeldustele eelistas Oless Berdnik pigem ühe tegelase loenguid teisele.
Lühiromaan «Universumi süda» ilmus esmakordselt ajakirja «Україна» 1961. aasta detsembrinumbrites ja 1962. aasta jaanuari ja veebruarinumbrites... tegu oli kaks korda kuus ilmuva üldhuviajakirjaga ning lühiromaan ilmus läbi viie numbri. Tekst on ka vene keeles ilmunud ning tõlge kannab pealkirja «Сердце Вселенной». Teatmeteosed väidavad, et vene tõlge on autoriseeritud... teisisõnu, et autor on teksti tõlke tarbeks muutnud. Libistasin silmad sellest vene tõlkest üle, aga olulisi muutusi küll silma ei hakanud. Kui vaid see, et tõlge oli lihtsalt nõrguke. Põgusalt vaatasin ka 2004. aastal ilmunud kogutud teoste köidet «Серце Всесвіту» ning ka seal ei märganud ma erilisi tekstierinevusi.
Ma olen Oless Berdniku teoseid väga vähe lugenud ning kuigi meest on püütud näidata kui ukraina ulmekirjanduse messiast ja suurkannatajat, siis seniloetu pole seda arvamust mitte kuidagi toetanud. Oletasin, et järsku on viga vene tõlgetes, mis peaaegu alati on kas lühendatud või autoriseeritud, kuid nüüd meest esmakordselt originaalis lugedes ma küll olulist vahet ei täheldanud. Just teksti hüplikus ja rabedus tekitas tahtmise võrrelda, et kas hilisemad tõlked ja väljaanded on paremad? Ei olnud.