Peeter Helme

Loo tegevus toimub 26. sajandi keskpaigas, mil osa inimkonnast on kolinud elama Päikesesüsteemist kaugemale. Peategelane on 35-aastane Karl, ksenoarheoloog, kelle tööks on olnud peamiselt teiste mõtlevate tsivilisatsioonide otsimine ilmaruumist. Leitud on küll mitmesuguseid materiaalse kultuuri jälgi primitiivsetest mõtlevatest olenditest, ent elusaid eksemplare mitte. Kohe romaani alguses näib olukord muutuvat - Karli endine kolleeg ja sõbratar Lea, kes tegutseb asustatud kosmose kaugel ääremaal, planeedil Sofia, saadab mehele teate, et on toimunud murrang ja Karl peab asjaga kohe tegelema hakkama. Kuna sidesüsteemid kosmose ääremaadega toimivad aeglaselt ja teade on ebamäärane, ei ole Karl kindel, kui kindlal pinnasel ta asub. Ent põhiline point näib olevat selline: üks inimene, 15-aastane tüdruk, on rasestatud võõrtsivilisatsiooni esindaja DNA-ga. Lea on saatnud tüdruku - Maria - Maale, kus Karl ja tema mõned teadlastest kolleegid teda instituudis ootavad. Ent tüdruku uurimine jääb ära, sest kohe saabub instituuti ka hambuni relvastatud palgasõdurite üksus, kes tüdrukule ajujahti peab. Karl ja Maria saavad põgenema, aga tema kolleegid tapetakse ja instituudis puhkeb tulekahju. Kuriteokahtlus langeb Karlile ja lindpriina põgeneb ta koos Mariaga Maalt.

Sündmuste edasist kulgu võikski kokku võtta lühidalt: erinevate huvigruppide jaht väidetavalt tulnukast rasestatud Mariale. Kõigepealt röövib tüdruku relvastatud kellegi Soma juhtimisel. Soma esitleb end planeedil Sofia tekkinud sekti preestrina ja väidab et tema ja tema kaaslased on võimelised nägema pilte tulevikust (siit ka romaani üldistav pealkiri). Seejärel sekkub tegevusse Omina, amatsooni tüüpi atraktiivse välimusega nooremapoolne naine, kes sunnib Karli endaga kaasa tulema, et päästa Maria preestrite käest, kes nagu tahtvat tüdrukut ohverdada. Taoline motiiv tundub kuidagi liiga lihtne ja labane ning lõpus selgubki, et kõik pole see, millena alguses välja paistab. Esimese osa lõpp on positiivse hõnguga (kesksete tegelaste vaatevinklist); võib aimata, et järgmistes osades kerkib esile tuleviku muutmise teema.

Kui tõmmata paralleele teiste Eesti ulmeautoritega, siis on sarnaseid tekste kirjutanud Lew R. Berg ja Tiit Tarlap. Siiski ei ole "Sofias" nii palju macho-power´it kui Tarlapil ja Bergil - võib-olla humanitaarintellektuaalist autori teistsuguse maailmanägemuse tõttu? Romaani action´t kannavad küll põhiliselt palgasõdurid, ent peategelane Karl ei ole alfaisane, vaid vähese otsustamisvõimega teadlane, kes lahistab ühe korra isegi pisaraid. Kui palgasõdurite suhu pandud rohked rõvedad sõnad pidid, mõjuma kuidagi rohmakas-mehelikult ja ehedalt, siis tegelikult pigem punnitatult-nilbelt.

Samuti ei ole Helme romaanis (erinevalt Tarlapist ja Bergist) üleliia rõhku keerulisel tulevikutehnikal, raual (mis on sümpaatne). Ka kauge planeet Sofia on üsna Maa moodi ja ehkki on kahtlane, kas 26. sajandil ikka juuakse ilmaruumi ääremaadel viljakohvi ja kas kosmoselende võimaldavat kõrgtehnoloogiat valdav inimkond suhtleb endiselt meilide teel ja ehitab võõrplaneedil mere kaldale esimese asjana majaka, on ikkagi meeldivam kujutleda end keskkonda, kus on rohkem tuttavaid kui võõraid asju. Helme romaan on ka mõnevõrra lihtsakoelisem ja meelelahutuslikum kui eelnimetatud autorite tekstid ja minu pilgu läbi on see pigem positiivsem, sest viimased Tarlapi asjad ("Lõhestusjoon" ja "Reservaat") ajasid mind oma keerulisuses parasjagu närvi.

Kui raamatu kaanepilt signaliseerib, et lugeja peaks kaante vahelt leidma ka tundeid ja suhteid, siis neid ta mingil määral ka leiab, ent kui ta ootab just ainult tunde-asja, võib ta pettuda. Teema on pigem teisejärguline, pealiskaudne ja näib, et mitte väga isiklik ja ehe - autori enda kirge, valu ja traagikat ma ei tunnetanud.

Nii et siis: kergekaaluline , ladus kosmoseseiklus, mis ei lömasta võõra miljöö ja tehnikaga ka SF-iga mitteharjunud lugejat. Ja samas muidugi - mitte midagi erilist.

Iseenesest võib Helme puhul veidike ootamatult tõmmata paralleele Eesti actionulme grandmasterite Lew R. Berg`i ja Tiit Tarlapiga. Kerge erinevusega pisikeses asjaolus, et Bergi ja Tarlapi peategelased tavaliselt on palgasõdurid kellel on terasest munad ja kes kusevad mootoriõli ning kellel ripub kolm filtrita Camel`it korraga suus. Helme peategelane on aga mingi humanitaarist jobu kes romaani vältel koguni kahel korral töinama puhkeb ning kes suurema osa ajast just eelpoolnimetatud palgasõduritel sabas tilpneb. Ütlematagi selge, et Helme romaanis saavad palgasõdurid lõpus tappa mingite maailmaparandajateks-puukallistajateks pööranud endiste palgasõdurite käest, peategelane saab konflikti käigus kergemalt viga, lõpus aga võetakse piltlikult üksteisel käest kinni ja avatakse natuke chakra`id.

Sisu tundus mulle lastele mõeldud ümberjutustusena, tükike siit ja teine sealt. Tuttavana tundusid mõnedki momendid, otseselt näppu peale panna ja öelda, kustkohast on laenatud aga ei saa. Põhiline oli see, et tegu on ülikergesti loetava, ilma erilise sügavuseta ja kergekaaluliste karakteritega noorsooromaaniga, mille kandev idee tundus mulle psühholoogiliselt ebausutav. Ma pean siinkohal silmas seda Maria rasestamise momenti. Aga no loodame vähemalt, et järg või järjed ikka tulevad, ma tahaks näha, kuhu see kõik välja viib. Laidusõnad tulevad minu meelest lollaka pealkirja (Sofia? wtf?) ja sama lollaka kaanepildi (mingi suva tšikk, ma ei suutnud teda ühegagi romaanis esinenud naistest samastada) eest: ulmekirjanduseks saab raamatut liigitada ainult väga põhjaliku välise vaatluse alusel.Esmamulje on, et tegu on naistekaga.

Hinne on antud läbi korrutades eesti autorite originaal žanriulmele osaks saava leplikkuskoefitsiendiga ja mõnes mõttes tulevikule avanssi maksev: loodan järjest/järgedest ikka kõvasti enamat.

Üldiselt aga raamat siiski meeldis: oli lihtne ja ladus ajaviide ning ka peategelane oli, nagu eespool juba mainitud, kosmoseseikluste tavapärases repertuaaris küllaltki ebatavaline, mistap oli see lahendus minu jaoks uudne ja huvitav. Lõpp jällegi ülemäära ei meeldinud, sest seal aimdus midagi Avatari-laadset (kohaliku fauna rünnak palgasõdurite vastu) ja asi hakkas liigselt lääguse poole kalduma. Siiski saagu hindeks 4.

Kuna “Haakrist ja ajarelv” jättis endale pigem kesise mulje siis see raamat siin on tükk aega riiulis oma aega oodanud. Seega oli lugema asudes üllatus äärmiselt meeldiv - mõnus, hoogne ja hästi kirjutatud.
 

Tegevus toimub tulevikus, kahekümne kuuenda sajandi keskel. Inimesed rändavad mööda ilmaruumi vabalt ringi, kaugeimad kolooniad on meie galaktika ääremail. Kogu see maailm ja nimedevool tundub algul hetkeks keeruline - aga õnneks on kohe alguses kaart, mis aitab väga hästi ülevaadet saada. Igaljuhul inimene rändab ringi aga elu kusagil eriti ei kohta. On mingeid vihjeid, arheoloogid sutsu leiavad erinevate planeetide minevikus vihjeid - aga ei midagi selget, konkreetset ja praegu eksisteerivat. Aga siis tuleb pommuudis - ääremail Sofia nimelisel planeedil on noor tüdruk Maria  jäänud “tulnukast” rasedaks. Peategelaseks on ksenoarheoloog Karl Harak, kes siis hakkabki kogu seda värki uurima ning avastab end varsti intriigide, kuritegude ja palgamõrtsukate keskel kuna väärt geene himustavad paljud. Noh ja sealt edasi see uperpallide rada läheb.
 

Stiili poolest on tegu sci-figa kosmoses. Aga ta pole selline rajutehniline või ülitobemehine, pigem üsna… lugejasõbralik kui tohib nii ütelda. Karl on selline üsna tavaline tüüp, kes kogemata kogu selle jama sisse on kistud. St siin kaante vahel on kindlasti actionit, on igasugust ulmebutafooriat aga autor “ei tapa” lugejat ühegagi neist. Kaanepilt võib mõjuda ehk isegi naistekalikult - sellega saab ka lugeja “petta”. Kuigi inimestevahelisest suhtlusest on kahtlemata juttu. Kogu maailm on ka üsna tuttavlik, kõik planeedid mõjuvad üsna maalikult ning ka kuu pikkuse kosmoselennu taga asuval planeedil juuakse viljakohvi. See mõjub tegelikult isegi muhedalt.
 

Meeldis, väga. Rangelt võttes pole raamat midagi uudset ning eks on tipus juba ees kõva trügimine. Aga see pole isegi oluline. Tähtis on, et lugemine oli hästi mõnus, selline igatpidi hea ja sümpaatne raamat. Sulged raamatu ja südames on hea tunne - minu arvates on see üks olulisemaid kvaliteedinäitajaid. Osta teda vist väga enam ei saa, küll on aga Raamatuvahetuses lausa kolm eksemplari pakkuda.

Raamat on justkui tuleviku mäletajate romaani esimene osa. Mitte sarja, romaani. Kahjuks ei teagi, mis on autoril plaanis kuna seitse aastat on möödas, muid raamatuid on autorilt tulnud küll - aga mitte sellel teemal. Millest on paganama kahju - aga äkki… millalgi.