Kasutajainfo

Peeter Helme

6.09.1978-

  • Eesti

Teosed

· Peeter Helme ·

Tuleviku mäletajad I: Sofia

(romaan aastast 2013)

eesti keeles: Tallinn «Pegasus» 2013

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
0
3
1
0
0
Keskmine hinne
3.75
Arvustused (4)

Raamatu kaanepildi ja pealkirja järgi arvaks kohe: naistekas, suhteromaan. Ei tuleks selle pealegi, et võiks olla kosmoseseiklus, SF. Sofia ei ole romaanis siiski mitte peategelase nimi, vaid planeet, kus toimuvad osaliselt loo sündmused. Ja kas kaanepildil kujutatud naisenägu kuulub ühele kolmest naistegelasest - ei tea.

Loo tegevus toimub 26. sajandi keskpaigas, mil osa inimkonnast on kolinud elama Päikesesüsteemist kaugemale. Peategelane on 35-aastane Karl, ksenoarheoloog, kelle tööks on olnud peamiselt teiste mõtlevate tsivilisatsioonide otsimine ilmaruumist. Leitud on küll mitmesuguseid materiaalse kultuuri jälgi primitiivsetest mõtlevatest olenditest, ent elusaid eksemplare mitte. Kohe romaani alguses näib olukord muutuvat - Karli endine kolleeg ja sõbratar Lea, kes tegutseb asustatud kosmose kaugel ääremaal, planeedil Sofia, saadab mehele teate, et on toimunud murrang ja Karl peab asjaga kohe tegelema hakkama. Kuna sidesüsteemid kosmose ääremaadega toimivad aeglaselt ja teade on ebamäärane, ei ole Karl kindel, kui kindlal pinnasel ta asub. Ent põhiline point näib olevat selline: üks inimene, 15-aastane tüdruk, on rasestatud võõrtsivilisatsiooni esindaja DNA-ga. Lea on saatnud tüdruku - Maria - Maale, kus Karl ja tema mõned teadlastest kolleegid teda instituudis ootavad. Ent tüdruku uurimine jääb ära, sest kohe saabub instituuti ka hambuni relvastatud palgasõdurite üksus, kes tüdrukule ajujahti peab. Karl ja Maria saavad põgenema, aga tema kolleegid tapetakse ja instituudis puhkeb tulekahju. Kuriteokahtlus langeb Karlile ja lindpriina põgeneb ta koos Mariaga Maalt.

Sündmuste edasist kulgu võikski kokku võtta lühidalt: erinevate huvigruppide jaht väidetavalt tulnukast rasestatud Mariale. Kõigepealt röövib tüdruku relvastatud kellegi Soma juhtimisel. Soma esitleb end planeedil Sofia tekkinud sekti preestrina ja väidab et tema ja tema kaaslased on võimelised nägema pilte tulevikust (siit ka romaani üldistav pealkiri). Seejärel sekkub tegevusse Omina, amatsooni tüüpi atraktiivse välimusega nooremapoolne naine, kes sunnib Karli endaga kaasa tulema, et päästa Maria preestrite käest, kes nagu tahtvat tüdrukut ohverdada. Taoline motiiv tundub kuidagi liiga lihtne ja labane ning lõpus selgubki, et kõik pole see, millena alguses välja paistab. Esimese osa lõpp on positiivse hõnguga (kesksete tegelaste vaatevinklist); võib aimata, et järgmistes osades kerkib esile tuleviku muutmise teema.

Kui tõmmata paralleele teiste Eesti ulmeautoritega, siis on sarnaseid tekste kirjutanud Lew R. Berg ja Tiit Tarlap. Siiski ei ole "Sofias" nii palju macho-power´it kui Tarlapil ja Bergil - võib-olla humanitaarintellektuaalist autori teistsuguse maailmanägemuse tõttu? Romaani action´t kannavad küll põhiliselt palgasõdurid, ent peategelane Karl ei ole alfaisane, vaid vähese otsustamisvõimega teadlane, kes lahistab ühe korra isegi pisaraid. Kui palgasõdurite suhu pandud rohked rõvedad sõnad pidid, mõjuma kuidagi rohmakas-mehelikult ja ehedalt, siis tegelikult pigem punnitatult-nilbelt.

Samuti ei ole Helme romaanis (erinevalt Tarlapist ja Bergist) üleliia rõhku keerulisel tulevikutehnikal, raual (mis on sümpaatne). Ka kauge planeet Sofia on üsna Maa moodi ja ehkki on kahtlane, kas 26. sajandil ikka juuakse ilmaruumi ääremaadel viljakohvi ja kas kosmoselende võimaldavat kõrgtehnoloogiat valdav inimkond suhtleb endiselt meilide teel ja ehitab võõrplaneedil mere kaldale esimese asjana majaka, on ikkagi meeldivam kujutleda end keskkonda, kus on rohkem tuttavaid kui võõraid asju. Helme romaan on ka mõnevõrra lihtsakoelisem ja meelelahutuslikum kui eelnimetatud autorite tekstid ja minu pilgu läbi on see pigem positiivsem, sest viimased Tarlapi asjad ("Lõhestusjoon" ja "Reservaat") ajasid mind oma keerulisuses parasjagu närvi.

Kui raamatu kaanepilt signaliseerib, et lugeja peaks kaante vahelt leidma ka tundeid ja suhteid, siis neid ta mingil määral ka leiab, ent kui ta ootab just ainult tunde-asja, võib ta pettuda. Teema on pigem teisejärguline, pealiskaudne ja näib, et mitte väga isiklik ja ehe - autori enda kirge, valu ja traagikat ma ei tunnetanud.

Nii et siis: kergekaaluline , ladus kosmoseseiklus, mis ei lömasta võõra miljöö ja tehnikaga ka SF-iga mitteharjunud lugejat. Ja samas muidugi - mitte midagi erilist.

Teksti loeti eesti keeles

Ma alustaks sealt, kust Silver Sära lõpetas: kergekaaluline, ladus kosmoseseiklus,mis ei lömasta võõra miljöö ja tehnikaga. Tegelikult siin see häda peitubki. Tegemist on nimelt nii kergekaalulise ulmega, et tegelikult siin see ulmeline osa tundub üsna vägisi külgepoogituna. Põhimõtteliselt võinuks tegevus vabalt toimuda Maal, kauge planeedi Sofia (Sofia? Sofia? Sofia!) asemel võinuks olla miski kauge manner või saar, kadunud tsivilisatsiooni asemel aga...kadunud tsivilisatsioon. See oleks kogu asja oluliselt loomulikumaks teinud, sest nüüd oli vaja lugedes osa aju pidevalt välja lülitada. Tehnilised üksikasjad nimelt puudusid täielikult ja inimesed lihtsalt astusid kosmoselaeva ja sõitsid sellega kuhugi kirjeldamatute kauguste taha umbes samamoodi nagu sõidaks laevaga üle Atlandi ookeani või midagi, vedeleti kajutis, tehti trenni, käidi ühistel hommiku-, lõuna- ja õhtusöökidel, vahepeal joodi ja kepiti jne. Esines ka mingi universumiülene internet, saadeti mingeid meile jne. Kuidas see kõik töötama peaks jäeti armulikult lugeja fantaasia hooleks, mis võttis kogu asjalt kõvasti usutavust maha, sest asjad juhtuvad lihtsalt sellepärast et nad juhtuvad ainult muinasjuttudes.

Iseenesest võib Helme puhul veidike ootamatult tõmmata paralleele Eesti actionulme grandmasterite Lew R. Berg`i ja Tiit Tarlapiga. Kerge erinevusega pisikeses asjaolus, et Bergi ja Tarlapi peategelased tavaliselt on palgasõdurid kellel on terasest munad ja kes kusevad mootoriõli ning kellel ripub kolm filtrita Camel`it korraga suus. Helme peategelane on aga mingi humanitaarist jobu kes romaani vältel koguni kahel korral töinama puhkeb ning kes suurema osa ajast just eelpoolnimetatud palgasõduritel sabas tilpneb. Ütlematagi selge, et Helme romaanis saavad palgasõdurid lõpus tappa mingite maailmaparandajateks-puukallistajateks pööranud endiste palgasõdurite käest, peategelane saab konflikti käigus kergemalt viga, lõpus aga võetakse piltlikult üksteisel käest kinni ja avatakse natuke chakra`id.

Sisu tundus mulle lastele mõeldud ümberjutustusena, tükike siit ja teine sealt. Tuttavana tundusid mõnedki momendid, otseselt näppu peale panna ja öelda, kustkohast on laenatud aga ei saa. Põhiline oli see, et tegu on ülikergesti loetava, ilma erilise sügavuseta ja kergekaaluliste karakteritega noorsooromaaniga, mille kandev idee tundus mulle psühholoogiliselt ebausutav. Ma pean siinkohal silmas seda Maria rasestamise momenti. Aga no loodame vähemalt, et järg või järjed ikka tulevad, ma tahaks näha, kuhu see kõik välja viib. Laidusõnad tulevad minu meelest lollaka pealkirja (Sofia? wtf?) ja sama lollaka kaanepildi (mingi suva tšikk, ma ei suutnud teda ühegagi romaanis esinenud naistest samastada) eest: ulmekirjanduseks saab raamatut liigitada ainult väga põhjaliku välise vaatluse alusel.Esmamulje on, et tegu on naistekaga.

Hinne on antud läbi korrutades eesti autorite originaal žanriulmele osaks saava leplikkuskoefitsiendiga ja mõnes mõttes tulevikule avanssi maksev: loodan järjest/järgedest ikka kõvasti enamat.

Teksti loeti eesti keeles

Nõustun eelkirjutajatega et Helme balansseerib ulme ja mitteulme piiri peal. Juba mainitud Lew Bergi palgasõdur Willardi lugudele lisaks meenus mulle hiljuti loetud Uku Masingu "Rapanui vabastamine", mis tegeleb kaudselt sama temaatikaga, kuid oluline erinevus on selles et "Rapanui" tegevuskohaks jääb planeet Maa. Ja muidugi on erinevusi veelgi, isegi rohkem kui sarnasusi. "Tuleviku mäletajad" isegi meeldis mulle. Selline pretensioonitu kosmoseseiklus. Palgasõduritest tegelaste hulk ületas ootusi. Aga kindlasti on sellel ka olemas mingi seletus.
Teksti loeti eesti keeles

Põhiliselt võib eelarvustajatega nõusse jääda. Ulme oli teoses pigem sekundaarne ning eriti häiris see, et hoolimata tegevusest 500 aastat hiljem on kogu miljöö sisuliselt äravahetamiseni sarnane kaasaja või isegi lähiminevikuga: sõidetakse autodega, kasutatakse paberkaustu, mille vahel väljalõiked paberajalehtedest; rääkimata sõjatehnikast jne.

Üldiselt aga raamat siiski meeldis: oli lihtne ja ladus ajaviide ning ka peategelane oli, nagu eespool juba mainitud, kosmoseseikluste tavapärases repertuaaris küllaltki ebatavaline, mistap oli see lahendus minu jaoks uudne ja huvitav. Lõpp jällegi ülemäära ei meeldinud, sest seal aimdus midagi Avatari-laadset (kohaliku fauna rünnak palgasõdurite vastu) ja asi hakkas liigselt lääguse poole kalduma. Siiski saagu hindeks 4.

Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: august 2019
juuli 2019
juuni 2019
mai 2019
aprill 2019
märts 2019

Autorite sildid: