Tegelaskujudest tuleks mainida Artur Sirku, kelle pruudiks on miskipärast valitud vasakpoolne literaat Aira Kaal, Bernard Kangrot ja tema pruuti, kindral Alfons Rebast, Stalinit, Hitlerit ja Pätsu. Muheda (ja süžee seisukohalt täiesti kohatu) kõrvalliinina tuleb ära märkida ebaharilikku seksikäsitlust. Arvestades, et Tõivelemb Vallaku nime taga "peitub" Eesti tuntumaid tantristliku seksi, sakraalerootika ja ida armufilosoofiate asjatundjaid, oli see siiski prognoositav. Artur Sirk ja Aira kaal saavad romaani lõpupoole osa täielikust religioossest seksuaalvalgustusest, mida nauditakse Nepaalis, kuhu Sirk kui Hitleriga koostööd teinud isik elama asub.
Romaan lõpeb optimistliku soovmõtlemisega, viimane lause kõlab nii: "Eesti rahvaarv on tõusnud üle kahe miljoni, eestlaste osakaal rahvastikust moodustab 97%." (Jutt käib ajast, mil sõja lõpust on möödunud üle 50 aasta.)
Omakirjastuslik väljaanne torkab silma kehva kujunduse ja keeletoimetuse tegemata jätmisega. Ka sisu mõttes on tegu täiesti alamõõdulise teosega, kuid selle jaburuses on midagi võluvat, muhedat. Eestlase süsimustade tulevikuperspektiivide teadvustamiseks (mida tehakse järelsõnas) ja kunstiliselt nõrga teksti valutuks talumiseks tuleb soovitada naeru läbi pisarate ja valikulisi silmaklappe.
Jutustuse kordustrükk ilmus aastal 2012 kogumikus "Uperpall" Ülev Valderi pseudonüümi all.