Romaani peategelane on autori alter ego Isand. Ta on ka peaaegu ainuke (inimesest) tegelane, episoodiliselt käivad läbi tema naine (Emand) ja tütar (Peretütar). Lugu algab sellest, et 1964. aastal sureb Saksamaal Hinrich Lohse, natsi-Saksa poliitik ja Baltimaade gauleiter. Lohse teadvuses elas vaimolend Kislot, keda enamasti nimetatakse romaanis Külaliseks. Külaline on saabunud kunagi ühelt pisiplaneedilt eesmärgiga "tuua valgust ja läbipaistvust inimteadvuse soppidesse". Peremehe surma järel ta Saksamaale jääda ei soovi ja kandub tormituultega Eestisse. Võrus hõljub ta sisse sünnitusmaja aknast ja ning siseneb seal vastsündinud poisi kehasse (teadvusesse). Esimesed 5 aastat ta lihtsalt magab, ent siis aktiviseerub pikkamisi. Isanda kehas toimetab hulk Kuplialuseid - Mõistus, Alateadvus, Edevus, Hing, Mure, Uudishimu jne. Kõik need kuplialused on kujutatud antropomorfsetena, mitte füüsilises mõttes, aga mentaalselt. Neil on seal Isanda kupli all oma toad või korterid, suheldakse omavahel või Isandaga. Erinevates elusituatsioonides tuleb esile see või teine Kuplialune, kelle seisukohad avalduvad Isanda käitumises. Kui poleks Külalist, võiks romaani pidada lihtsalt mõistulooks. Külaline saab kupli all kõigi teiste tegelaste juhiks ja teda ei saa seostada otseselt ühegi teadvuse küljega. Isand ei taju külalist võõrkehana oma teadvuses, ent näib siiski olevat teadlik tema olemasolust, ajades temaga juttu.
"Ärapööratutes" ei ole narratiivi. Autor kirjutab kindlat ajalist kulgemist järgimata oma elu erinevatest juhtumistest ja vaadetest ühiskonnale ning asjadele. Ta elab üle Ronnie James Dio surma, armastab jalgpalli vaadata ja on Inglismaa fänn, joob kodus kõvasti õlut, on viibinud nõukogude armees, suhtub ambivalentselt natsismi jne. Kõik see jõuab lugejani kuplialuste jutu ja jantimise kaudu.
Aga mitte Isanda (Ulis Guthi) elujuhtumised pole põhiline. Põhiline on Isanda erilisus, vastandumine moraalitu Eesti eetilisele viletsusele ja põhivoolule, põhiline on Isanda teistsugusus, ausus ja põhimõttekindlus. Seda erilisust väljendatakse kas kaudsete vihjetega või siis otsesõnu, ja pigem ikka otsesõnu. Isand on "sihikindla ja ausa olekuga" (lk 43);
Või: "sirge rühiga noormehele meeldis kõik jõuline, aus ja mehelik" (lk 27);
Isand ei "sallinud rumalust ega väiklust silmaotsaski" (lk 44);
Või: "Oh, kui sageli tundis Isand, et kogu ümbritseva ninnu-nännu tasakaalus hoidmine on talle hukatuslik nagu looduses märatseva maasturi kumm tärkavale rohule." (lk 151);
Või: "Väikeses konnatiigis kasvad tahes-tahtmata suureks, kui sulle on antud. Ainus õnnetus on, et sellega kaasnev äratundmine tekitab ängistust..." (lk 101);
Või: "Lauljate jaoks pole ma laulja, korvpallurite ringis korvpallur, ajakirjanike maailmas ajakirjanik ega kirjanike silmis kirjanik. Olen alati peavoolu vastu ujunud ja vastaspoolel olnud, sest olen tahtnud näha asju laiemalt, kui igaüks neist elualadest eraldi pakkuda suudab." (lk 131)
"Mida rohkem väändusid ümbrus ja ühiskonna alustalad, seda enam kasvas Isandas võime olukordi tajuda ja ette näha - kuigi selleks pidi ta end läbi laskma lugematutest solgitorudest." (lk 132)
"Paraku või õnneks otsustas Isand minna teele, millest Külaline oli talle korduvalt rääkinud. See tähendas ausust lõpuni, kasvõi enese hävitamiseni. Ja rüütellikkust, mida pealesuruv aeg ja muutunud kombed enam ammu ei tunnistanud." (lk 157)
Selline "kõik on silmakirjalikud materialistid, mina mitte"-sentiment tekitab minus tugevat vastumeelsust ka nende seisukohtade suhtes, millele võiks nagu alla kirjutada. "Ärapööratud" on kapitalistliku Eesti ühiskonna äge moraalikriitika, kus ainus, keda see kriitika ei puuduta, on Isand (ehk autor). Tõsi, tema Kuplialuste hulgas on Edevus, Eneseimetlus ja mõned teised enamasti negatiivseteks peetavad isikuomadused, ent kuna nad eksisteerivad teoses otsekui omaette isikutena, lükkub vastutus Isandalt ka justkui kõrvale. Eriliselt näib autorit häirivat asjaolu, et tema eelmine publitsistikaraamat "Pärlid sigadele" ei leidnud kajastamist Lõuna-eesti ajakirjanduses. Selgub ka, et käsikiri (kui see nüüd ikka oli jutt eelmisest raamatust) saadeti kirjastusele Ilmamaa, kuid Runnelilt tuli lühike äraütlev vastus. Võimalust, et probleem võiks olla teose kvaliteedis, ei näi Isandale kordagi pähe tulevat.
Ärapööratutes" on tugev annus Miina Hinti, Uido Truijat ja teisi sotsiaalkriitilisi marginaalseid autoreid. Võib-olla on see teos kokku siiski mingi eneseiroonia (viimase peatüki pealkiri on "Isandal hakkavad kasvama tiivad"), aga summa summarum sellist muljet siiski ei jää. Võimalik, et Isanda erilisuse lõi siiski Külaline, kes oli varem kujundanud Hinrich Lohse tegemisi ja ma olend Isanda (Ulis Guthi) suhtes ülekohtune.
Mis tahes kriteeriumide järgi hinnates on tegu nõrga teosega. Positiivses mõttes torkavad silma Roman Kutsjuba kaanepilt ja illustratsioonid.