Jutt kirjeldab Edgar Allan Poe elu kirbeid hetki enne ja pärast tema abikaasa Victoria surma. Victoria (Victoria Eliza Clemm Poe) põdes tuberkuloosi ja suri 30.01.1847. Suurem osa Barkeri loo tegevusest toimub detsembris 1846 - jaanuaris 1847. Poe on oma surivoodil naisesse väga kiindunud ja võtnud vastu kindla otsuse abikaasa surma käest päästa. Tema tuttav arst Wilson on leiutanud meetodi, mida pole veel eriti katsetatud. Nimelt tuleb surija hüpnotiseerida (ingl k - mesmerize) surma hetkel ja seniks kuni inimene püsib hüpnoosis, ta ei sure. Samas ei ole tema käitumine, liikumine ja mõtlemine päris see, mis tavalisel elaval inimesel. Zombie ei oleks siin sugugi kohatu võrdlus. Poe ei aima kõiki neid sümptomeid ette, kui ta naise vastu tolle tahtmist surma momendil hüpnotiseerida laseb. (Ehkki Poe ja tema naise surmast on möödas üle 160 aasta ja ma pole mingi Poe loomingu fänn, mõjub EAP ning tolle tuttava arsti jõhker toiming naise kallal Barkeri jutus kuidagi ängistavalt ja Poe päris-abikaasa suhtes ebaaus.) Virginia jääb tõesti elama, ent tegu on nagu raske puudega inimesega, kelle keha kallal toimetab endiselt edasi tuberkuloos. Virginia kuhtub üha enam ja ihkab surra, aga surra ta ei saa, sest Poe ei tea võlusõna, mis hüpnoosi ja naise piinad lõpetaks. Vihahoos laseb ta maha hüpnoosi toimetanud arsti, kes ainukesena seda salasõna teab...
Kurb, sünge ja puändiga lugu.