Selle raamatu kohta kehtib umbes seesama tendents, millest ma Children of Dune'i puhul kirjutasin, asi läheb veelgi pikemaks ja igavamaks. Igal juhul on see viimane Düüni seeria raamat, mida ma lugeda viitsinud olen.
1.
1
4.0
3.
60
4.533
9.
1
5.0
10.
23
4.13
11.
1
4.0
13.
1
5.0
14.
2
4.0
15.
15
3.933
18.
10
4.3
19.
2
2.5
21.
8
4.375
22.
8
3.25
25.
1
3.0
8.
1
5.0
19.
1
3.0
23.
1
2.0
(romaan aastast 1981)
eesti keeles: «Düüni jumal ja keiser»
Tallinn «Varrak» 2005 (F-sari)
Üldiselt on surnud tegelaste elluäratamine üks kõige hullemaid võtteid, mille peale autor võib tulla. Meenub ähmaselt, et Enderi järgede lugemisest saigi just seepärast loobutud, et tüübid muudkui ellu ärkasid. Samas on seda võimalik teha ka stiilselt. No et kodanik Leto on vähehaaval kasvades (ma ei viitsi praegu kontrollida, kas 12 meetrit oli pikkus või läbimõõt) valitsenud ligi 4000 aastat. Ning tal on kummaline kiindumus Duncan Idahode vastu. Saab aga üks otsa, tellitakse uus kloon ning määratakse jälle väepealikuks. Ja enne, kui lugeja sellise lollitamise peale vihastada jõuab, visatakse kild, et Duncanite kulu on suht suur, aga 19 neist on siiski ka loomulikku surma surnud (ehk mitte Leto enda poolt kõrvaldatud). Nii et see ajaline mastaap on tõesti osavalt mängima pandud.
Selline stiil mulle väga meeldib - ei mingit ülemäärast madinat, tarvilik ja piisav komplekt tegelasi, pinge kasvab vähehaaval vaid dialoogide kaudu. Kusjuures need dialoogid on nauditaval kombel täis möödarääkimisi ja ütlematajätmisi. (Hea küll, FH üritab olla veelgi prohvetlikum = ebamäärasem kui eelmises osas ja seetõttu on ehk kindlam lugeda originaali - aga ka see jätab mõned asjad üsna segaseks.) Peatükialguste motod on endiselt head ehk siis sisukamad kui peatükid ise - neisse süvenemata läheb palju kaotsi. Üldse, selles raamatus on kerge pettuda, aga kui sisse elada, oma mõistusele ja kujutlusvõimele tööd anda, siis on tulemus nauditav. No ei pea ju kolme tunniga läbi lugema, võib ka kolm kuud kulutada :)