"Chapterhouse: Dune", mis on teatavasti "Dune" sarja viimane osa, on Frank Herberti omamoodi testament. Tundub, et selle kirjutamist alustades olid tal plaanid veel seitsmendaks või isegi kaheksandaks raamatuks, kuid lõpu poole (mis langeb kokku tema naise surmaga) on märgata teatavat püüet asi ära lõpetada. Seetõttu on märgata mõningast hüplikust teema jätkamisel, kuid üldist hinnet ei saa kuidagi anda alla viie, eriti pärast eelnevate raamatute lugemist.
Sündmused jätkuvad sealt, kus eelmine raamat pooleli jäi (seekord ei ole siin mingeid paari-kolmetuhande aastaseid pausikesi). Praktiliselt kogu eelnevast raamatust tuttav kaader suri eelmise raamatu lõpus / selle raamatu alguses, märkimisväärse erandina Duncan Idaho ghola ja Odrade. Mileas Teg siiski päris maha kandmisele ei kuulu, kuna Bene Gesserit vajab endiselt parimat väejuhti ning Odrade õnnestus hankida kloonimiseks (mida see ghola värk tegelikult ongi) vajalikud paar rakku. Tugev osa raamatu algusest ning keskosast on suunatud Bene Gesseriti, Honored Matrede ning Golden Pathi lahkamisele. Kogu n.ö. "hea" rahvas on kokku kobinud tehislikkule planeedile (mida nimetati muide Chapterhousiks ning kus asetseb Bene Gesseriti salajane peakorter) ja proovivad seal sandworme rekultiveerida. Teatavasti on need elukad ainuke loomulik spice-i allikas universumis ning ilma selleta oleks terve pinu Bene Gesseri tegelasi üsna kiirelt terve pinu surnud Bene Gesseri tegelasi. Nii Bene Gesserit, kui Bene Tleilax on aetud selg vastu seina ning nad peavad võitlema enam mitte oma ideede, vaid pigem oma jätkuva eksistentsi nimel. Ix on hakanud vaikselt hääbuma seoses üleüldise dekadentsimeeleoluga. Honored Matred, kes Vana Impeeriumi varemetel oma amokkijooksu sooritavad on tegelikult tuli takus, kuna omakorda ajavad mingid kurjamid neid taga. Raamatu lõpupoole toimub üks verisemaid (või siis jälle, mitte nii väga verine), kuid igatahes üks eepilisema ulatusega konfrontatsioone, mille lõpuks Honored Matred ja Bene Gesserit leivad ühte, kuigi mitte väga üksmeelsesse kappi, panevad. See omakorda heidab pisut valgust Leto II poolt disainitud Golden Pathile, mille eesmärk on inimkonda lihtsast soikumisest säästa (huvitav, kas Jumalimperaator nägi seda tegelikult ka ette?). Omamoodi kentsakas ning joont alla tõmbav on lõpupeatükk, kus Duncan ning mõned tähtsamad Vana Maailma tegelased võtavad kätte ja varastavad no-shipi ning kihutavad sellega vastu päikesetõusule (ülekantud tähenduses muidugi) hüpates huupi läbi foldspace, alustamaks kusagil avastamata galaktikas uut elu.
Sündmused jätkuvad sealt, kus eelmine raamat pooleli jäi (seekord ei ole siin mingeid paari-kolmetuhande aastaseid pausikesi). Praktiliselt kogu eelnevast raamatust tuttav kaader suri eelmise raamatu lõpus / selle raamatu alguses, märkimisväärse erandina Duncan Idaho ghola ja Odrade. Mileas Teg siiski päris maha kandmisele ei kuulu, kuna Bene Gesserit vajab endiselt parimat väejuhti ning Odrade õnnestus hankida kloonimiseks (mida see ghola värk tegelikult ongi) vajalikud paar rakku. Tugev osa raamatu algusest ning keskosast on suunatud Bene Gesseriti, Honored Matrede ning Golden Pathi lahkamisele. Kogu n.ö. "hea" rahvas on kokku kobinud tehislikkule planeedile (mida nimetati muide Chapterhousiks ning kus asetseb Bene Gesseriti salajane peakorter) ja proovivad seal sandworme rekultiveerida. Teatavasti on need elukad ainuke loomulik spice-i allikas universumis ning ilma selleta oleks terve pinu Bene Gesseri tegelasi üsna kiirelt terve pinu surnud Bene Gesseri tegelasi. Nii Bene Gesserit, kui Bene Tleilax on aetud selg vastu seina ning nad peavad võitlema enam mitte oma ideede, vaid pigem oma jätkuva eksistentsi nimel. Ix on hakanud vaikselt hääbuma seoses üleüldise dekadentsimeeleoluga. Honored Matred, kes Vana Impeeriumi varemetel oma amokkijooksu sooritavad on tegelikult tuli takus, kuna omakorda ajavad mingid kurjamid neid taga. Raamatu lõpupoole toimub üks verisemaid (või siis jälle, mitte nii väga verine), kuid igatahes üks eepilisema ulatusega konfrontatsioone, mille lõpuks Honored Matred ja Bene Gesserit leivad ühte, kuigi mitte väga üksmeelsesse kappi, panevad. See omakorda heidab pisut valgust Leto II poolt disainitud Golden Pathile, mille eesmärk on inimkonda lihtsast soikumisest säästa (huvitav, kas Jumalimperaator nägi seda tegelikult ka ette?). Omamoodi kentsakas ning joont alla tõmbav on lõpupeatükk, kus Duncan ning mõned tähtsamad Vana Maailma tegelased võtavad kätte ja varastavad no-shipi ning kihutavad sellega vastu päikesetõusule (ülekantud tähenduses muidugi) hüpates huupi läbi foldspace, alustamaks kusagil avastamata galaktikas uut elu.