Iseenesest on ju mõlemad arendused, udmurtide salamaailm koos kobraste vandenõuga ning kangelase uuestisünd, toredad. Aga iva jutus ei ole ehk siis nagu moodsas keeles öeldakse, pole pointi. Selleks, et tulemus oleks teravmeelne, oleks need niiöelda liinid tulnud kuidagi kokku juhtida. Nii et kumbki teiseta olla ei saaks. Praegu võiks kas uuestisündiv kangelane kuskil mujal askeldada või siis Uus-Udmurtiasse sadada mingi hoopis teine tüüp ja vahet poleks. Mistõttu muutub kogu tekst mõttetuks detailidega vaimutsemiseks.
Lõpp on esmapilgul hoopiski jama nagu ka "Võõrastel sulgedel". Selle mõistmiseks tuleks läbi lugeda ka novembrinumbris ilmunud sama autori tekst "Gurja ja kosmos". Sisuliselt on tegu ühe loo kahe peatükiga ja mille pärast toimetus need iseseisvate juttudena avaldas vastavaid viiteid lisamata, on raske öelda. Võimalik, et kui lugu ükskord valmis saab (kui saab), siis on see ka muus mõttes terviklikum ja väärib kõrgemat hinnet. Iseseisvate tekstidena avaldatud jupid seda aga ei saa.