Selle jutu tegevus toimub Cordwainer Smithi väljamõeldud tulevikus (Instrumentality of Mankind) umbes viis tuhat aastat pärast meid. Rahvusriigid on ammu kadunud, viimasena vaagub hinge Hiina.
Minajutustajast vanake meenutab oma noorusaastaid Veenusel, kus tollal olid vaid mõned inimkolooniad. Hiina oli saanud maailmavalitsuselt loa viia Veenusele oma kodanikke. Ühe päevaga heideti langavarjudega alla 82 miljonit hapnikumaskides hiinlast: meest, naist, last. Hiina valitsus arvestas, et kui neist ka 12 miljonit ellu jäävad, on Veenus lõplikult koloniseeritud. Ja ellujäänute inimkäed tegidki Veenusel selle, millega teadusel ja masinail oleks läinud tuhandeid aastaid – planeet muudeti elamiskõlblikuks.
Igati korralik jutt. Ka kauges tulevikus jäävad hiinlased hiinlasteks – riik ja valitsus on alati tähtsamad inimestest. Hindeks 4, sest päris paremate CS juttude vastu ei saa.
Minajutustajast vanake meenutab oma noorusaastaid Veenusel, kus tollal olid vaid mõned inimkolooniad. Hiina oli saanud maailmavalitsuselt loa viia Veenusele oma kodanikke. Ühe päevaga heideti langavarjudega alla 82 miljonit hapnikumaskides hiinlast: meest, naist, last. Hiina valitsus arvestas, et kui neist ka 12 miljonit ellu jäävad, on Veenus lõplikult koloniseeritud. Ja ellujäänute inimkäed tegidki Veenusel selle, millega teadusel ja masinail oleks läinud tuhandeid aastaid – planeet muudeti elamiskõlblikuks.
Igati korralik jutt. Ka kauges tulevikus jäävad hiinlased hiinlasteks – riik ja valitsus on alati tähtsamad inimestest. Hindeks 4, sest päris paremate CS juttude vastu ei saa.