Sarja kaheksas raamat on yhest kyljest umbes kolmandiku võrra paksem kui eelmised, teisest kyljest võrdlemsi äkilisemate syzeeliinidega ja kolmandast kyljest paistab, et Weber on oma peategelanna ylistamise maaniat kuidagiviisi kammitseda suutnud.
Eelmine osa lõppes sellega, et nyyd lisaks yhest silmast ka vasakust käest ilma jäänud Harrington maandus koos oma bandega Haveni salastatud vanglaplaneedil hyydnimega Hell. Järgneb yleyldine vennastumine kohalike yle terve planeedi kylakestesse laiali paisatud vangidega ja ylestõus. Vähesed ellujäänud valvurid puuakse yles.
Samal ajal teravneb olukord rindel. Pärast Trevori Tähe ymbruses aset leidnud tapatalguid on mõlemad sõdivad pooled viimased kaks aastat tegelenud oma laevastike taastamise ja regrupeerumisega. Nyyd leiavad nii Haveni kui Manticore`i kindralstaabid, et on just paras aeg vaenlast äkkrynnakuga demoraliseerida.
Sedapuhku soosib sõjaõnn Haveni vägesid. Taasvallutatakse terve rida tähesüsteeme ning vaevu-vaevu lyyakse Haveni laevastik tagasi Basiliski Kosmosejaama ymbrusest. Yhe selllise äkkrynnaku nurjab puhas juhus - rynnatavas systeemis katsetasid mantikoorlased parasjagu radikaalselt uut tyypi sõjalaeva - LACC (Light Attack Craft Carrier) Minotauros, ehk siis sisuliselt lennukikandjat.
Samal ajal kylvab admiral Harrington vaenlase tagalas surma ja segadust.. Kodumaal, kus teda siiamaani taga leinatakse, nimetatakse Honor Harringtoni auks lapsi, lahingulaevu ning pystitatakse mälestussambaid. Terve Graysoni laevastiku isikkoosseis on oma admirali mõrvamise eest maruvihased ja tormavad lahingusse hyydlausega - "Ei mingit halastust!"".
Minuarvates sarja seni parim raamat. Parem isegi, kui kuues osa ("Honor Among Enemies"). Ehk mitte niii hea kui näiteks Lois McMaster Bujoldi kosmoseooperid.. Aga viie miinuse on igati ära teeninud.