(romaan aastast 1993)
Võrdlus L.M.Bujoldi "Miles Vorkosigani" seeriaga on kahtlemata õiglane, selles mõttes et mõlema sarja näol on tegemist kergelt militaarse kallakuga kosmoseooperitega. Samas ei saa nõustumata jätta Miladyga, et Bujoldi sari on märkimisväärselt parem. Kuid ega ka Harringtonil suurt viga ei ole.
Pseudotehnilise butafooriaga on Weber tõesti pisut yle pingutanud. Mis puutub aga lahingustseenidesse, siis need olid imo võrdlemisi hästi välja kukkunud. Maitse asi, ilmselt. Ainus mis mind siin parasjagu häiris oli mõnevõrra ylepingutatud suhe kapten Harringtoni ja tema abi vahel.
Kokkuvõtteks. Tegemist on keskmiselt tempoka ja lihtsasti tarbitava lugemisvaraga. Sellist sorti kraamiga, mille lehekyljed ennast justkui ise pööravad. Nii et minu poolt tugev neli.
teadagi on hea, kui autor suudab leida mingeid enda kujutatud maailmale omaseid, samas lugejale suht arusaadavaid detaile, millega toimuvat või tegelasi kuidagi nagu lähemaks või arusaadavamaks muuta. antud juhul on selliseks detailiks valitud ajaarvamine - igal võimalikul juhul tehakse uuesti see arvutus, et kolm manticore aastat on tegelikult ju viis terra aastat ja seega on kellegi teenistus kestnud juba jne jne. oh, ja võimatul juhul tehakse seda ka, ajaarvamise tabelite jaoks on lisatud spegiaalne epiloog.
naivism kui stiil võib vahel olla päris võluv. millekski muuks ei oska autori lähenemisviisi pidada. on võetud suur hulk pabernukkusid - just nii palju on karakteritel sügavust - joonistatud neile ilusad mundrid selga ja siis otsast põlema pandud. vaatepunkt kargleb ringi just nõnda ja just sinna, nagu autoril parajasti vaja - aga kuna karakterid puuduvad, ei saa neid ka arendada, seega pole mõtet rääkida normaalsest kompositsioonist jne. aga nagu öeldud, naivism võib olla võluv. antud juhul on tegemist nii tobeda tekstiga, et oma kohatisest igavusest - no need lahingud - hoolimata on see kohati ka väga naljakas.
üks naljakamaid detaile... või kuidas seda nüüd öeldagi. paralleeli briti laevastikuga on juba nimetatud. selle paralleeliga jätkates: on võtnud britid oma hoole alla indiaanlased, aga muidugi ainult selleks, et neid kaitsta halbade mõjude eest ja anda neile iseseisvus niipea, kui nad selleks valmis on. eks kipuvad pahad vahele segama ja organiseerivad indiaanlaste mässu, et neile seejärel ise käpp peale panna. indiaanlaste helge tuleviku nimel notitakse maha kuus ruutkilomeetrit indiaanlasi - ikka nii tihedalt täis, kui võimalik. oh, jah, muidugi olid indiaanlased ise süüdi, sest lõid meelemürkide mõju all olles maha kümme britti.
algul paljulubavana tundunud kõrvaltegelasest, peategelase kuue jalaga, "delfiinist taregemast" kassist kujuneb välja hea näide autori kirjaoskuse kohta. iga kord, kui on vaja imiteerida mõttepausi, võtab peategelane vaevaks oma kassi sügada või siis topib mõni tema alluvatest kassile selleriliistakaid. muidugi, võrreldes idiootidepaariga brian herbert & kevin anderson on david weber tõeline kirjanduskeenius. ja kuna ta tekst on nii tobenaljakas, siis ma äkki loen läbi ka järgmise osa.