Lugu noorukesest Manticore`i Kuningriigi printsessist kes oma isa, Kuningaga eriti läbi ei saanud ja yleyldse võrdlemisi õnnetu oli. Ametlikul visiidil mingi hoone sisseõnnistamise tseremoonia tarbeks planeedile Sphinks sattunud printsess kohtab seal vahvat karvast puukassi, kes printsessi otsemaid adopteerib. Ja mõni hetk hiljem päästab tydruku kurjade salamõrtsukate käest, kes muuhulgas on syydi ka printsessi ema surmas. Mispeale vana kuningas heldib ja perekondlikud suhted isa ning tytre vahel normaliseeruvad hoobilt.
Paralleelselt kõigele sellele seebile mõtisklevad puukassid omavahel traagilisi mõtteid.. Puukasside ja inimeste eluiga on erinev. Inimesed elavad vaevalt sajandi, puukassid kuni kolm korda kauem. Inimese adopteerinud puukassid aga lõpetavad oma partneri surma järel enamasti enesetapuga.. Otsus oma saatus inimesega siduda on puukassile niisiis kyllalt eneseohverduslik.
Kas tõesti pole keegi Weberile öelnud, et inimsuhete kujutamisel oleks tal isegi mehhiko seebiseeriate skriptimeistritel mõndagi õppida. Praktiliselt igas teoses leiab mõne n-lehekyljelise koha kus tekib kange tahtmine näpud kurku ajada.. Piirduks siis inimene ometi sellega mis tal hästi välja tuleb. Argh.