Sarja kolmanda osa tegevus leiab aset ca 60 aastat pärast teise osa lõppu. Korraliste kaardistustööde käigus satub Maa Föderatsiooni uurimisflotill väga, väga asustatud tähesüsteemile. Mis kubiseb eriti tigedatest ämblikusarnastest elukatest. Neid ämblikuid on _palju_. Ja nad on näljased.
Banaalne? Kuid ärgem laskem ennast sellest pisiasjast häirida. Kõik see mis edasi tuleb on igati tasemel kosmiline military sf. Eelmainitud tähesysteemi avastamisele järgneb ämblike äkkrynnak Föderatsiooni asustatud kosmosesse. Kiiruga kogutud kaitselaevastik tekitab vaenlasele kyll tohutuid kaotusi kuid on sunnitud taganema. Ja veelkord taganema. Jättes maha asustatud planeete, mille elanikonda ei õnnestunud täielikult evakueerida.
Kohutavate kaotuste hinnaga õnnestub Föderatsiooni ja tema liitlaste vägedel Ämblikute ülekaalukad väed lõpuks peatada. Valmistutakse vastupealetungiks vastase kosmosesse. Ja siis selgub et kaitstav warp nexus ei ole ainus, mis Liitlaste tähesysteeme ämblike omadega yhendab..
Teise ämblike laevastiku äkkrünnak Oriooni Khaaniriigi sisesüsteemidesse jätab putukate karvaste kombitsate vahele mitu tihedalt asustatud planeeti. Teise rinde avamine tähendab liitlaste niigi arvulises vähemuses olevatele jõududele veelgi suuremat hajutatust. Ja siis avastatake kolmas vaenlase territoorimile viiv warp-nexus. Ning siis neljas..
Ämblike kaotused elavjõus ja laevades on tohutud. Samas paistab nende tööstuslik potentsiaal mitmekordselt ületavat Liitlaste oma. Tasapisi hakkavad kaduma ka Liitlaste esialgsed tehnoloogilised eelised. Operatsiooni "Putukatõrje" käigus hävib üle poole Liitlasvägede Teisest Levastikust. Hukkub ka sarja eelmisest osast tuntud ropu suuga admiral Antonov. Hädavaevu lyyakse tagasi ämblike rynnak Alfa Centauri tähesüsteemile..
Ja siis lõpeb raamat otsa.
Selline kummaliselt äkiline lõpp peaaegu-et kõige põnevama koha peal oli parasjagu frustreeriv. Seda enam et raamat ilmus 1997 aastal ja järgesid sellele vaevalt et tuleb. Ehkki.. mine tea. Ka sarja teise ja kolmanda osa vahel oli viieaastane paus. Vaadates seda mismoodi see sari raamatust raamatusse yha paremaks läks võiks järgmisest romaanist paljugi oodata.
Sarjast tervikuna veel niipalju, et kui kellelgi huvi peaks olema, siis esimese raamatu lugemine ei ole kuigivõrd kohustuslik. Ka kolmandat osa saab tegelikult käsitleda iseseisva teosena, ehkki teise osa lugemine ei teeks paha.