Sarja teise osa tegevus leiab aset sadakond aastat enne esimese romaanis kirjeldatud Ääremaailmade mässu. Galaktikas valitseb yleyldine rahu ja yksmeel. Mistõttu Maa Föderatsiooni ja Orioni Khaaniriigi piiril patrulliva väikese eskadrilli komandör on parasjagu yllatunud, kui ei-tea-kust välja ilmunud tohutu sõjalaevastiku komandör temalt puhtas inglise keeles kysib, et "kas te Prohvetisse usute?". Vastukysimusele, et "mis kuradi prohvetisse?" järgneb kogupauk ja vaprate piirivalvurite laevukestest jääb järele vaid peenikeseks pihustatud kosmiline tolm.
Sarja teine osa on mõnes mõttes parem kui esimene. Loomulikult ei ole autorid siingi suutnud hoiduda kretiinidest poliitikutele koha kättenäitamisest, kuid seda on siin meeldivalt vähem. Ka positiivsed kangelased on märksa paremini õnnestunud - kujult tellist meenutav, tohutues kogustes vodkat tarbiv ja pidevalt vigases vene keeles vanduv admiral Ivan Antonov on imho yldse yks Weberi loomingu paremini õnnestunud tegelaskujusid.
Tugev neli.