Selle raamatu lugemine oli kui sõit ameerika mägedes: muudkui üles ja alla, igav ja huvitav. Esimesed 80 lehekülge oli mõõdukalt igav, siis läks põnevaks – nii umbes 100 lehekülge, siis järgnes kohe päris pikk igav osa... lõpu eel oli jälle põnev. Minule jäi selline mulje, et kui asi puudutas militaarpoolt – kosmoselahingute kirjeldusi, nende planeerimist ja muud sellist – siis oli tegemist väga põneva ja hea lugemisega. Kui autorid püüdsid aga inimhinge sügavustesse süüvida, näiteks vastandasid sõjaväelaste kohusetunnet ja nende südamehäält või käsitlesid inimeste omavahelisi suhteid või kajastasid poliitilisi intriige, ja paljutki seda lausa jabura detailsusega, siis kirjutatu tase langes ja läks vahel ikka maru igavaks.Raamatu süžee on lihtne. On tohutult suur Maa Föderatsioon, mida tinglikult jagatakse Sisemaailmadeks ja Ääremaadeks. Föderatsiooni juhtivas parlamendis on Sisemaailmad siiani ülekaalus olnud. See laseb neil kenasti Ääremaid ekspluateerida. Viimaks hakkab aga Ääremaade rahvaarv lähenema Sisemaailmade omale ja näib, et parlamendis tuleb peagi ka Ääremaade arvamusega arvestama hakata. See muidugi siiani võimuohje enda käes hoidnud poliitikutele ei meeldi ja asja lahendust nähakse Föderatsiooni naabrust asustava Orioni Khaaniriigiga liidu ja ühisriigi loomist ja selle uues tekkivas parlamendis jääksid Ääremaad muidugi jälle suurde vähemusse.
Ääremaade parlamendisaadikud võitlevad (tulutult) kõigi parlamentaarsete vahenditega oma maailmade suuremate õiguste eest, aga kui kõige lõpuks veel Ääremaade liider Fiona MacTaggart tapetakse, saab ääremaalastele selgeks, et parlamentaarsete vahenditega nad enda olukorda parandada ei suuda ja seetõttu kuulutavad nad välja Ääremaade iseseisvuse. Sellele järgneb muidugi kodusõda. Ja üllatus-üllatus, sõjaline ülekaal näib Ääremaadel olevat... Irooniline on see, et kodusõjast pole tegelikult kummagi poole juhid huvitatud: Ääremaad tahavad, et nad lihtsalt rahule jäetaks ja Sisemaailmadel polegi nagu jaksu sõja võitmiseks, on vaid vajadus oma nägu päästa.
Need mõned Weberi raamatud, mida ma varem lugenud olen, on mulle meeldinud. Aga see raamat tundus küll nõrgem. Mõned igavad kohad olid ikka nii igavad, et kiskus lausa lugemist pooleli jätma. Seevastu militaarpool oli jälle väga hea ja põnev. Minu hinne oleks kusagil kolme-nelja vahel. Ega midagi, ilmutan positiivset suhtumist ja panen hindeks nelja miinuse.
