Achuultanite luure on juba aasta pärast Maani jõudmas, peaväed 2 aasta pärast. Ja too peavägi koosneb mõnest miljonist võimsast sõjalaevast. Vaid Maa jõudude ja Dahakiga pole selliste hordide vastu midagi teha, kusagilt on vaja abi saada. Kuhu mujale MacIntyrel ikka vaadata on, kui Impeeriumi poole, kuigi see on juba kümneid tuhandeid aastaid vaikinud.
Tehakse plaan, et MacIntyrel lendab Dahakil osade endiste võitluskaaslastega lähimale Impeeriumi planeedile abi järele, teine osa jääb aga Maad kaitseks ette valmistama.
Edasi hargneb sündmustik kaheks: kuidas Maal kaitseks valmistutakse, mida ja kuidas tehakse, kuidas algab võitlus vaenlase eelväega jne. ning teine liin on Dahaki lend Impeeriumi aladel. Impeerium leitakse 47 000 aastat tagasi hävinud olevat, lõpuks tehakse kindlaks, mis totaalse katastroofi põhjustas ja jõutakse endisesse Impeeriumi pealinna ning peamisesse sõjaväebaasi. Et sõjaväe peastaabi keskarvutit endale allutada, tuleb MacIntyrel end uueks Imperaatoriks kuulutada. See avab talle ligipääsu säilinud kosmosetehnikale ja selgub, et Imperaatori Kaardiväe 60 hiiglaslikku lahingulaeva on peale väikest kõpitsemist täiesti lahingukorras (on see alles materjalide ja ehituse kvaliteet – masinad on peaaegu 50 tuhat aastat niisama kosmoses seisnud ja nüüd lähed juurde, klõpsad voolu sisse, kallad „bensiini” paaki ja võidki kohe lennata!). Nendega suundubki Imperaator Colin Maale tagasi ja jõuab kohale teadagi just otsustavaks hetkeks, kui Maa kaitsjad on lõpuks ikka achuultanite luurele alla jäämas.
Raamatu teine osa on MacIntyre 60-aluselise laevastiku võitlus ründajate miljonite laevadega. Ehkki achuultanite laevastik ei ründa korraga, vaid toimub kolm suurt lahingut ja Impeeriumi muistsed laevad on tehniliselt vastasest üle, on achuultanite arvuline üleolek muidugi enam kui masendav ja võitluse lõpptulemuses ei tohiks nagu kahtlust olla...
Mulle meeldis, kuidas lahingtegevuse kavandamist kirjeldati, et lahingute käigud olid põhjalikult lahti kirjutatud ja neid vaadatakse mõlema vastaspoole seisukohast – et kui üks pool tegi ühe käigu, siis mis teine pool sellest arvas ja kuidas vastas jne. Samuti on Weber kirjeldanud nonde kentauride mõttemaailma, seda, mis neid liikuma paneb, nii et ka vaenlased on ikka luust ja lihast olendid. Ja tore oli ka Dahaki keskarvuti, mis järjest inimlikumaks muutus.
See raamat meeldis mulle Dahak sarja esimesest osast veelgi enam. Oli selline ladus, loogiline ja põnev lugu, mille ma ühe hooga läbi lugesin ja mis minult viie saab.